Tere ja headaega

Tere, kodumaa. Ja eriti südamlikud tervitused teile, kes te kannatlikult uudiseid ootate ja teile, kes te kommentaare jätate ja uurite, et millal saab.

Vahel on elus nii, et tuleb tõele näkku vaadata ja tunnistada:”Mida ei ole, seda ei ole ja ilmselt ei tule ka.” Mida ma selle mõtisklusega öelda tahan, oleks ilmselt midagi sellist, et mul ei ole Itaalia teemal aega kirjutada. No tõesti ei ole. Küll aga elan ma ennast vahel hoopis siin välja. Loodan väga, et kellelgi on neist tagasihoidlikest retseptidest koduse toidulaua rikastamisel kasu ja et Itaalia-teemalistest räntidest väga puudust ei tunta. Ciao-ciao!

Tere, kallid 151 lugejat

Jah. Mida öelda. Ammu pole siia kirjutama jõudnud. Vaikuse põhjus on ülaltoodud pildil 🙂 Näiteks meie naabrid küll vaikuse üle ei kurda. Pigem kui liftis või tänaval kohtume, siis mõned pigistavad kriipsuks tõmmatud huulte vahelt “salve” välja.  On neid, kes ei tervitagi. Oeh… me päriselt pingutame, et vähem kisa oleks. Oleme hakanud lapsi harvem vannitama näiteks.

Imestan siin blogistatistikat vaadates, et 2015.aastal on 151 kodanikku seda blogi lugemas käinud. Vabandage, aga kas tohib küsida, mida te siin jumalast ja tsivilisatsioonist hüljatud kohas lugemas käite?

Muide, mul on uudiseid ka. Tükk aega polnud Itaalia teemal midagi kirjutada. Kõik on justkui nähtud ja tehtud. Aga vot Itaalija Haiglas kirurgilisel interventsioonil ma veel käinud polnud. Aega on hirmus napilt käes, aga kui mul peaks ükskord öösel uni ära minema, siis ma sulle, Kallis Kodumaa ja kallid 151 lugejat, kirjutan. Murelikumad lugejad kohe  küsiksid, et miks kirurgiline interventsioon. No muretsemiseks põhjust pole. Päris südameoperatsioon ei olnud. Botoxit ka just ei süstitud. Selline pisike nipet-näpet, hommikul-sisse-õhtul-välja kategoorias.

Fettuccine ai funghi porcini e tartufo

Vahel ma mòtlen, et Itaalias on vàhe neid asju alles jàànud, millega Belpaese yllatada suudab, aga ikka ei saa jàtta muhelemata, kuidas mòni asi on tàpselt nii itaaliapàrane, et kohe ongi nii.

Vòtame nàiteks eile. Roku tegi fettuccine pastat porcini seente ja tryhvliga (hissand ma ei taha kunagi itaalia restorani menyyd eesti keelde tòlkida!). No toormaterjali jài yle ja kuna ma ei nàinud, kuidas Roku seda pastat tegi, asusin juhtnoore pinnima. Dialoog kulges jàrgmiselt.

Mina: rààgi nyyd tàpselt àra, kuidas sa selle seente ja tryhvli osa tegid.
Roku: Imelihtne. Panin kyyslaugu ja seened pannile ning òliga praadisin.
M: vahi kui lihtne. Ja kui kaua sa praadisid?
R: nii kaua kuni valmis sai.
M: ahah…. aga kui kaua neil aega làheb tavaliselt, et valmis saada?
R: kui on valmis, siis on valmis. (tavaline itaalia vastus)
M: nojah aga ikkagi, palju aega làheb?
R: ma ei tea. kui valmis saavad, siis on valmis (tavaliselt itaallastega ma siit edasi pole enam saanud)
M: aga selles mòttes, et kas pigem 10 minutit vòi pigem pool tundi vòi veerand?
R: (peale pikka mòtlikku pausi) umbes veerand.
M: (mòttes) JEI!

Tegelikult see on nii lihtne retsept, et ma pàriselt ei tea, kuidas ma nii maitsva pastata seni oma elu elanud olen. Hetkel tegin nàiteks yhele nàljasele inimesele mòeldud hàsti suure portsu.

Vaja làheb:
ca 200 gr vàrsket pastat (tagliatelle vòi fettuccine)
3 kyynt kyyslauku
pool pakki kylmutatud porcini seeni (vbl on mingi 300 gr vist)
musta tryhvli… ee…. pyreed? “salsa al tartufo nero” on igatahes mul siin purgi peale kirjutatud

Ja nii kàibki:
1. pastavesi keema ja kui vesi keeb, siis pasta sisse ja edasi teate ise, mida pastaga teha
2. pannile tykeldatud kyyslaugukyyned, seened, heldelt òli ja natuke soola
3. pigem suure kui vàikese tule peal lasta praadida, ca 10 minutit làks, aga pàriselt on vist ikkagi nii, et peab vaatama, kas valmis on 🙂
4. kui seened on valmis, siis kurnatud pasta neile kaela valada, segada ja siis 2tl tryhvlipureed ka sisse
5. maitsestada peterselli ja musta pipraga

voila!

Sellest, kuidas ma mul kòik vussi làheb

Vòimaiteagi. Vòi sellest, kuidas ma Itaalias oma eluga hakkama ei saa. Vòi Itaalia klienditeenindusest. Vòi sellest, et Itaalias mitte miski ei toimi ja isegi kòige lihtsama asja on nad siin paese di merda’s nii kuradi keeruliseks teinud, et no tramaivòi. Vòi siis tavaline rànt, mida kòik Itaalias elavad vàlismaalased aeg-ajalt tunnevad vajadust komponeerida ja avalikkusele esitada.

Anyhow. Et kòik ausalt àra rààkida, oli mul Nokia telefon. Teenis mind ausalt mingi 5-6 aastat, kuni eelmise aasta lòpus tajusin teatud peeneid signaale interpreteerides, et telefoni elupàevad hakkavad  vast lòpuni jòudma. Telefoni sees oli mul TIM (Telecom Italia Mobile ehk fakkenkuradiperseverstidefirmamuleiolerohkemroppesònusellekirjeldamiseks) SIM kaart. Tol ajal, kui mul SIM-kaarti tarvis làks, ei olnud ma veel sellest registreeritud elukoht/pangakonto/tòòkoht surnud ringist vàlja saanud, mida telefonikompaniiga lepingu tegemiseks tarvis làheb. Tehtud-mòeldud, Roku leidis mingi oma vana SIM-kaardi ja andis mulle kasutada. Tòòtas pàris hàsti.

Tulgem tagasi detsembrisse 2012 ja telefoni viimaste hingetòmmete juurde. Yhesònaga, vaatasin, et kindluse mòttes tuleks telefonist kontaktid SIM-kaardile salvestada. Hea mòte, aga kohati olid osad asjad telefoni salvestatud, mingi osa SIM-kaardil, mingeid numbreid polnud yldse mòtet hoida ja SIM kaardil polnud kogu selle teema jaoks piisavalt màlu. Ennekuulmatu korralagedus yhesònaga. No kopeerisin siis SIM-kaardi sisu telefoni, selle mòttega, et jòulude ajal on niikuinii taolist tegevusetut lebotamise aega vabalt kàes ja koristan siis oma telefoni àra. Pàrast kopeerin numbrid SIM kaardile ja kui telefon hinge heidab, ostan uue. Aga telefon heitis hinge oodatust varem!

No uue aasta esimestel pàevadel kihutasin Euronicsisse, ostsin Nokia 311 (milletaolise mòttetu juustu eest inimkonda hoiatan). Tasapisi, nii nagu sòbrad helistasid, asusin numbreid uuesti salvestama. Seekord kindluse mòttes SIM-kaardile, sest mine neid telefone tea, eksole.

Fast forward aprillikuusse. Astusin kodust vàlja, panin telefoni taskusse, kàisin siin-seal, sòitsin natuke bussiga. Kui paari tunni pàrast telefoni taskust vàlja vòtsin, ilmnes, et telefon oli ise ennast sisse-vàlja lylitanud, PIN koodi kolm korda valesti sisestanud ja kysis nyyd PUK-i. Kas Rokul on alles PUK kood? Sittagi!

Siiamaani, ma ytleks, et oli mul mòòdukalt pekki làinud. Aga edasi algab allakàik.

Peale mòningaid kòhklusi ja eksistentsiaalseid kontemplatsioone helistan TIM klienditeenindusse. Rààgin loo àra ja kurdan, et kòik numbrid on SIM kaardi peal ja kuidas nyyd edasi. Reibas meeshààl soovitas, et pole hullu, vòib minna TIM esindusse ja 10 euro eest uue kaardi saada, aga kui tahan vana kaarti lahti, siis ta peab asja mingile teise taseme helpdeskile edasi andma ja oodaku ma 2 nàdala jooksul kònet. Et nagu… WOW. Justkui… oh… maitea… Eestis oleks…

Ootan siis seda kònet, mida loomulikult ei tule. Ma natuke nagu ootasingi, et seda kònet ei tule, sest peaaegu 7 aastat Itaalias ja kogemus TIM kònekeskusega seotud tòistes projektides on yht-teist òpetanud. Aga ikkagi ma ootasin tàpselt 2 nàdalat ja helistasin siis uuesti. Vastu vòttis seekord keegi range naine (vòlgade sissenòudja hààlega), kes ykskòik millise minu vàite vòi enesevàljenduse katse peale teatas jàrgmist:”KUI TEILE EI OLE TAGASI HELISTATUD, SIIS SEE TàHENDAB, ET BLOKEERITUD SIM KAARTI EI SAA LAHTI TEHA. SIGNORA, MINGE ESINDUSSE JA OSTKE UUS KAART”.

No ma teadsin, et kuna SIM kaart pole minu nimel, siis niikuinii ma asenduskaarti ei saa. Vudisin Roku jutule. Rokuga on aga selline lugu, et ta on Vàga Hòivatud Inimene, mis tàhendab, et tal on ainult laupàeviti ca paar tundi aega, et minuga TIM esindusse kaasa tulla. Yhtlasi tekkis mul juba kaks eesmàrki: saada uus kaart ja leping minu nimele vormistada. Roku vaba aja leidmine osutus keerulisemaks kui TIMist midagi kàtte saada. Lòpuks kuskil juuni alguses skoorisime, sòitsime yhel palaval pyhapàeva òhtul Roma Est kaubanduskeskusesse minu telefoniprobleemi lahendama. Tulemus: 4 tundi raisatud aega, Nummikul uus plastmassist jurakas ning saime teada, et mitte kòik TIM esindused ei tegele klienditeenindusega. Selles mòttes, et seal keskuses oli esindus, mis vòib ainult uue kliendi lepinguid teha ja telefone myya. Aga pole hullu, sest làhim esindus asub Via Togliattil. Pekki! Jàlle nàdal làinud!

Vahepeal astusin niisama spordi mòttes meie kodu làhedal asuvasse esindusse sisse, seisin jàrjekorra àra ja kysisin, kas nende juures saab uut SIM kaarti, kui vana on blokeeritud. Saab ikka. Ainult, et tulgu ma koos inimesega, kelle nimel leping on. Kòlas loogiliselt. Olin juba, kàsi ukselingil, lootust ja eluròòmu tàis pilguga lahkumas, et Roku tagasi tirida, kui esinduse provva hòikas, et tegelikult neil on asendus-SIMid otsa saanud. Jei! Fantastico! “Millal tulevad?” “Ei tea.” “Kas tohin teile helistada, enne kui uuesti teie juurde tulen siia jàrjekorda seisma?” “Ikka, siin on meie visiitkaart!” “Ee….. aga siin on aadress Via Togliatti?” “Signora, teisel pool on meie aadress ja number!” “Oi kui, tore, nàed ongi! Kas Via Togliattil saab ka uut SIM kaarti?” “Teoreetiliselt saab, aga kui meil asenduskaarte pole, siis ilmselt pole neil ka.” “No tore siis, ma helistan teile ette, enne kui tulen. Graaaazie, arrivederci!” Needless to say, mitte keegi ei ole kunagi sellel visiitkaardil osutatud numbril toru vòtnud. Aga, et selle teadmiseni jòuda, làks jàlle mòni nàdal jàlle aega.

Ma ei andnud alla! Eelmisel laupàeval juhtisin Roku tàhelepanu asjaolule, et Pescaras peaks ka TIM esindus olema. Vbl làheks nyyd sinna ònne proovima. Roku tyhistas oma Tàhtsad Asjad àra ja asusime kohe laupàeva hommikul reipalt teele. Pòhimòtteliselt oli kohe imelik see, et TIM esinduse ees oli vaba parkimiskoht! See on Itaalias ààrmiselt haruldane ja veider. No parkisime auto ja vudisime kogu perega TIM esindusse nagu mingis juustuses reklaamis. Ainult kaks inimest ja koer enne meid jàrjekorras, konditsioneeritud òhk, naeratav provva leti taga. No enam cheesy’maks tuunida ei saa seda atmosfààri.

Kui meie kord tuli, selgus, et kòike saab. Lepingut saab muuta minu nimele. Uut SIM-i saab. Kòike saab. Aga kus see blokeeritud SIM on? Signora, blokeeritud SIM kaardi peate ju kaasa vòtma, muidu ma ei saa uut vàlja anda. $%/&%&/%$/$ ! “Kas soovite ka abielutunnistust? Ylikooli lòpetamise tunnistus? Minu ja mu kuldkalade passide koopiaid? Nelja tunnistajat, kes peavad olema meessoost ja kòik TIM kliendid vàhemalt viimased 27 aastat?” No pàriselt kust ma pean tulema selle peale,  et mingit vana SIM kaarti kaasas tassida? Ah?” Umbes sellise ràndi valasin Rokule pàhe, kui sòitsime koju SIM kaardi jàrele.  Yhtlasi kiitsin jàllegi Muinasjutulist Eestit, kus ma peale SIM kaardi kaotamist làksin ròòmsalt EMT esindusse ja sòbralike silmadega noormees andis mulle KOHE uue kaardi ja isegi raha ei kysitud. Nagu reklaamis! Ma kiidan alati Muinasjutulist Eestit, kui Itaalias on vaja kokku puutuda selliste nàhtustega nagu TIM, Telecom Italia, Trenitalia, Alitalia, maksuamet vòi tervishoiusektor. Roku on kardetavasti ysna tydinenud.

Anyhow, sòitsime tagasi. Mul oli kaasas SIM kaart, ID-kaart, pass, ravikindlustuse kaart (codice fiscale jaoks) ja muidugi raha ka igaks juhuks rohkem, sest – nagu klassikud ytlevad – neid mesilinnukesi ei vòi iial teada. Rokul oli sama komplekt sans SIM kaart. Jòudsime kohale, muidugi parkimiskohta ei olnud enam, Nummik oli (valel ajal!) magama jàànud ja TIM esinduses oli jàrjekord. Noh… tavaline elu yhesònaga. Rokule jài ylesandeks parkimiskoht leida ja magav Nummik tòenàoliselt ca 500 meetri kauguselt syles kaasa tassida ning mulle sai ylesanne jàrjekorras koht sisse vòtta. Tehtud-mòeldud! Jàrjekord muudkui edenes ja edenes. Rokut polnud. Lòpuks jòudsin leti ààrde, ise hirmus àrev, sest teatavasti SIM kaart oli Roku nimel ja ilma temata ju ei saa uut SIM kaarti ega lepingut minu nimele muuta ega midagi. Aga vòta nàpust! Sai kull. Sain uue SIM kaardi. Leping tehti minu nimele, piisas ainult ravikindlustuse kaardi ettenàitamisest. No kus nyyd kòik need reeglid on, ah? Sissekirjutus ja pangakonto ja tòòleping? Ah? Pòhimòtteliselt ma oleks vòinud rahumeeli suvalise tànavalt leitud SIM kaardiga esindusse kohale minna, lepingu enda nimele vormistada ja lasta uue kaardi teha! Wow.

Vahepeal kuulsin ma raadiost saadet, kus rààgiti alaealiste reisimisest ja sellest, mis dokumente tarvis on. Kui Itaalia alaealine saatjaga vàlismaale minna tahab, siis yldjuhul on mingi protseduur, et tuleb politseijaoskonnast miskeid pabereid sebida. Loomulikult sòltuvalt sihtkoha riigist on need paberid siis erinevad jne. Nagu ikka Itaalias. Keegi kuulaja helistas ja kurtis, et ta lapsel olla Londoni-reis sellepàrast àra jàànud, et kui nad politseijaoskonda làksid, siis sealt òeldi, et pole midagi vaja teha. Lennujaamas saadeti nad vist juba check-in’ist tagasi ning taaskord politseijaoskonda naastes (maitea, mis mòttega nad sinna tagasi làksid ausalt òeldes) teatati uuesti, et pàriselt ka, mingeid dokumente pole vaja ja hoopis need seal lennujaamas ajasid teile kàrbseid pàhe. Igatahes kuulasin, tundsin helistajale mòttes siiralt kaasa ning imestasin, kui lihtsasti ma òepojaga Iirimaal kàisin, ilma mingite kirjade ja dokumentideta, ainult passid kaasas. Kas pole Eestis kòik nii imeliselt lihtne! Muidu see politseijaoskonna lugu tuli mulle pàris tuttav ette, endal on sarnaseid tiirutamisi juba ei-tea-kui-palju olnud.

Anyhow, tàna hommikul oli mul kaks plaani. Minna apteeki, et osta yks retseptiravim ning sòita rongiga Milaanosse. Maitea, kas on lihtsamat asja vòimalik plaani vòtta.

Aga vòta nàpust! Tuleb meeles pidada, et mu registreeritud elukoht on Abruzzos ja apteek asus Roomas ehk Lazios. Tatsan reipalt apteeki (no nii reipalt nagu seda keskpàeva pàikeselòòsas teha saab), ylatan retsepti ja – vahi yllatust!
“See retsept ei ole kehtiv!”
“Mismòttes ei ole kehtiv? Alles nàdal tagasi sain perearstilt!”
“See retsept on vàlja antud Abruzzos, meie aga oleme Lazios. Signora, Itaalia tervishoiusysteem on regionaalne, mis tàhendab, et oma Abruzzo retseptiga te siit Laziost ravimit osta ei saa.”
“Ehh… Fantastico! Mulle meeldib Itaalia!”

Maitea, miks apteeker selle peale nii elavnes, aga asus pikalt-laialt rààkima, et olla teada juhtumeid, kus kodanik on làinud regioon A retseptiga regiooni B apteeki, apteeker pole tàhele pannud, et retsept ei kehti ning kodanikule olla mitme kuu pàrast saabunud koju arve retsepti tàishinnaga + intressid kòigi nende kuude eest. Jeesus jah, mul tuli selle peale kohe meelde, et seal raadiosaates oli ka juhtnud, et keegi kodanik olla korduvalt reisinud mingisse riiki, kuhu minekuks tuleb Itaalias elukohajàrgsest politseijaoskonnast mingi tempel passi saada. Ykskord olla siis kodanik tollis kinni peetud ja muidugi asunud kodanik protesteerima, et ta on aastaid juba kàinud ja keegi pole midagi kysinud ja mis tempel. Selle peale tuli talle koju arve, kus olid kòikide templite maksumused kòigi nende aastate eest ja mòistagi kogunenud intressid.
Itaalia riik ei unusta kunagi oma kodanikke, kui on vaja intresse vàlja nòuda!
No tànasin apteekrit ja sepitsesin valmis jàrgmise plaani: kuna mina pean minema Milaanosse ja seda ravimit peab juba esmaspàevast vòtma hakkama, saadan Roku Abruzzosse (tal on sinna niikuinii asja) ja lasen selle medikamendi temal àra osta. Loodetavasti ei ole selleks vaja mingit notariaalselt kinnitatud delega‘t vòi minu ravikindlustuse kaarti. Wait! Tegelikult ma peaks talle selle vist kaasa andma ja lootma, et rongiònnetust vms ei juhtu.

Anyhow, edasi oli mul plaan kl 14 vàljuva rongiga Milaanosse sòita, eksole. Ise olin veel ysna yhke, et suutsin enda ja peaaegu-kahe-aastase Nummiku varustuse pakkida seljakotti. Ei saa jàtta mainimata, et varustuse hulgas on ka peegelkaamera (lihtsalt, et punkte juurde saada, mainin àra :). Kòik sujus ideaalselt. Lòuna sain òigeks ajaks valmis. Nummik sòi minu tehtud toitu! Roku jòudis kl 12:45 koju, et meiega syya ja siis meid rongijaama viia. No mis saab valesti minna?

SAAB.

SAAB!

FAKKEN SAAB!

Mingil hetkel saabus ei-tea-kuskohast selline apokalyptiline torm, et vihma kallas, puud olid pikali, vàlku lòi, kòu kòmises ja pàriselt see vihm oli selline, et pmst aknast ka ei nàinud vàlja enam.  Ma ytleks, et ainult tornaadod ja lendavad autod olid puudu. Vbl neid oli ka, aga pàriselt midagi ei nàinud. Kell 13 pidime vàlja astuma, aga oli selge, et kella kahese rongi peale siin kyll ei jòua.

(Siin ma pean vist vahepeal mediteerima ja kummeliteed jooma enne, kui jàtkan)

Helistan Trenitalia klienditeenindusse. Vot selline lugu, et  broneerisin internetist pileti kella kahese rongi peale, aga seoses ilmastikuga ei jòua ja kas ma saaks pileti àra muuta. Muidugi saab, andke aga broneerimisnumber! (jess!) Oi, signora, teil on selline pilet, et saate seda ainult internetist muuta. Aga àrge muretsege, kodulehel on kòik instruktsioonid olemas ja puha.

Siinkohal oleks mul kaks afterthought’i. Esimene: see internetti suunamise trikk oli pàris kaval viis minult 80 eurot vàlja petta, sest kui ma oleks pàriselt liiklusummikus olnud, siis poleks ma saanud internetti ju minna eksole. Oleks jòudnud ehk kella kolmeks rongijaama ja lihtsalt uuesti mingi ca 100 eurot vàlja kàinud ilma kysimusi esitamata. Teine: Trenitalia koduleht on ideaalne òpivahend kòigile user experience tudengitele selles mòttes, et kuidas kodulehte teha ei tohi. Seda muidugi sellisel juhul, kui Trenitalia ametlik klienditeenidusstrateegia pole just tàpselt see, et klient ei saa kodulehel midagi teha ja helistab nende tasulisele telefonile, kus minut maksab samapalju kui Skypega Eesti mobiilile helistamine.

Aga mul oli internet! Jei! No ohkasin sygavalt sisse-vàlja, mòttes kujutasin ette, et olen mediteerinud ja kummeliteed joonud ja tean, mis on need asjad, mida elus saab muuta ja mida ei saa muuta ja et ma ei làhe nàrvi nende peale, mida ei saa muuta.

Pòhimòtteliselt, kui kogu see kodulehel pusitud tunnike kokku vòtta, siis Trenitalia pileti muutmiseks on jàrgmised vòimalused. Tòe huvides tuleb òelda, et kui àra jagad, et pileti muutmine on tàpselt selles kastis, kust rongiaegu otsitakse ja mitte kuskil mujal mitte kuradi kohas sellel kuradi lehel, siis algus on lihtne.
Siit algavad nyyd vòimalused. Vaatad oma kinnitatud broneeringut, mille kohta sul on kirjas, et muutmine on tasuta ja refund on osaline ning nàed optsioone “Change offer/service” ja “Change solution“. What the heck??? Ma tàpselt ei màleta, kumma valikuga mis juhtus, aga loogika oli selline:
esimese valiku korral saad kòik ilusti tehtud, praktiliselt lòpuni vàlja ja siis tuleb error, et piletit ei saa muuta, sest sa pole valinud optsiooni mis kòlas umbes “cambio economy“. No kàid sama tee kolm korda làbi, vòtad keenjusest abikaasa ka appi, aga vot ei leia, kust seda optsiooni valida. Tàpselt nii palju kordi kui proovid, jòuad tàpselt sama errorini vàlja.
teise valiku korral saad kohe selle “cambio economy” àra klikkida. See pàris intuitiivselt ei kài, aga ysna alguses on muu kribu-krabu seas kaks checkboxi ja kui neis surfata, siis teises checkboxis on see optsioon olemas. Siit edasi jàrgmisel lehel on su kinnitatud broneering, klikid edasi ja pakutakse uuesti osta sedasama piletit, mis sul juba on. Ei mingit varianti pileti muutmiseks. No ei ole. Pàriselt ei ole.

Vòib-olla ma kòlan siin ylbelt, aga me istusime Rokuga kahekesi, ylikooliharidusega inimesed, tunnustatud konsultandid ja puha, alates 1993.aastast iga pàev mingi 12 tundi arvutikogemust akumuleerunud ja tunni aja jooksul ei suutnud Trenitalia kodulehel broneeritud piletit muuta. No tòò kontekstis on meil tavaliselt ca 20 minutit aega vastamaks kysimustele stiilis “Mitu inimest tuleks jàrgmise viie aasta jooksul koondada?” vòi “Kas kompanii peaks investeerima tytarfirmasse Uruguais ja mis vòiks olla selle tytarfirma vààrtus?” Mida ma siin umbes vàljendada pyyan on see, et keerulised ylesanded ja ajasurve on meie jaoks ysna tavapàrane. Aga vot, Trenitalia broneeringu muutmisega hakkama ei saa.

“Aga helistage siis klienditeenindusse, tarkpead!”, kommenteeriks siinkohal tàhelepanelik lugeja. Vastan, et seda ma tegin. Nimelt kogu selle proovimise ja pusimise ajal, tàpsemalt iga kord kui jàlle làbikukkumine tuli, helistasin klienditeenindusse.
Teise kònega saabus yllatus, et muidugi saab telefoni teel broneeringut muuta. Tuleb esimene broneering tyhistada, mille eest siis raha tagasi makstakse ja uus broneering teha. Milles kysimus! Hakkasin tegema, aga kui krediitkaardi andmeid kysima hakati, siis ma ehmatasin sellest hirmsasti àra. Kòik ju teavad, et telefoni teel ei anta oma krediitkaardi andmeid. Turvakoodi ja kòigega. Vahepeal helistasin tuttavatele ja kysisin, et kas nad on andnud oma krediitkaardi andmeid telefoni teel Trenitaliale. Tuli vàlja, et yks tuttav on andnud ja siiamaani pole ta kaardilt mingeid selgitamatuid summasid maha làinud. Samal ajal Roku, eksole, otsis palavikuliselt vòimalusi internetis broneeringu muutmiseks. No sain julgust juurde ja helistasin uuesti. Ei pea vist mainima, et iga kord oli mingi uskumatult pikatoimeline tervitussònum, siis IVR, siis 3 minutit ooteaega jne. Paar korda panin IVR valikutega mòòda ja siis helistasin jàlle otsast peale. Igatahes lòpuks sain jutule ja transaktsiooni poole peal paistis, et Roku vist leidis mingi vòimaluse. Lòpetasin kòne àra, veendumaks, et seegi vòimalus lòppes làbikukkumisega. Helistasin uuesti ja siis jòudsin transaktsiooniga nii kaugele, et juba kysiti krediitkaardi numbrit ja korraga – FAKKMAIVòIMIKSJUSTSIIS – sai mul telefoni krediit otsa! Proovisin Roku telefonilt. Peale esialgset hàmmeldust – “Miks ta ytleb, et valitud number ei eksisteeri?!?!?!” – ilmnes, et Rokul on 8-ga algavatele numbritele helistamine blokeeritud.  Maitea, vbl ta helistas mingitele seksikiisudele obsesiiivselt ja nyyd nad on tal tòò juurest kòik tasulised numbrid àra keelanud?

Yhesònaga, selleks ajaks oli kell juba 13:55 ja polnud isegi mòtet joosta keset seda apokalyptilist tormi uut krediiti ostma, sest niikuinii – knowing my luck – oleks poe ukse ees mingi murdunud puu (mis puu! puuriit!) lebanud vòi kassapidaja oleks koomas olnud vòi elekter àra vòi misiganes. Itaalias ei tule miski kergelt!

Tagasi teemasse ehk Sant’Agnese ja Santa Costanza

Viimase aja sydmused Itaalias nàitavad, et sa vòid olla kyll 11 kuud raha sààstnud, puhkuse kysinud ja miskòikveel, et tulla Belpaese vaatamisvààrsusi uudistama, aga keegi ei garanteeri, et just sinu plaanitud pàeval ja kellaajal ei ole parajasti tòòtajate ametiyhingu koosolek.

Mis tòi mind mòttele, et kui peaks juhtuma, et Colosseo iidsed vàravad* taaskord kinni on, siis ei maksa yldse seal nukralt hulkuvaid kasse vahtida vòi lasta end gladiaatoritega koos pildistada, endal nutuvòru suu ymber. Pigem soovitaksin jalutada làhedalasuva Piazza Venezia bussipeatusesse, vòtta buss nr 60 ja sòita nagu valge inimene kunagi mòòda Via Nomentanat ja astuda maha peatuses St Agnese/Santa Costanza. Vòi siis vòtke sealtsamast Colosseo juurest metroo Linea B1, suund Conca d’Oro ja 15 minuti pàrast astuge maha peatuses St Agnese/Annibaliano.
Siit leiab vintsutatud turist yhe Rooma ysna vàhetuntud, aga selle eest sisuka vaatamisvààrsuse, mis mulle isiklikult vàga meeldib. No ma olen siin mòningaid reisijuhte lapates avastanud, et St Agnese/Santa Costanza on tavaliselt umbes 20ndana àra ka toodud, aga no tòstke kàed, Roomas kàinud inimesed, kes pole olnud Colosseost, Vatikanist ja Fontana di Trevist pimestatud ning pàriselt siia jòudnud on.

Vaatamisvààrsus ise on yks vòluv varakristlik kirik. Alguses olid selle koha peal kristlaste katakombid, nagu neid Roomas ikka leidub. Siis juhtus 13-aastase St Agnesega selline kehv lugu, et ta polnud nòus miskise mòjukal positsioonil oleva mehega abielluma, kuna oli otsustanud Kristuse pruut olla. Karistuseks ta hukati. Selle hukkamise ymber on igasuguseid lugusid ja legende ning katakombides ilmnes, et St Agnesega koos maeti ka tema òde vòi kasuòde (jàllegi ajaloolased pole kindlad, sest Vana-Roomas oli kasutusel termin sorella di latte, mida siis selle òe/kasuòe kohta mòned allikad kasutavad). See pole ka eriti selge, miks òde ja mis asjaoludel. Anyhow, kristlased asusid St Agnese hauale massiliselt palverànnakuid korraldama. Kuna massid muutusid ysna kontrollimatuks seal katakombide ymber, siis ehitati St Agnesele pyhendet kirik, et palveràndurid saaksid seal rahulikult tegutseda.
Mòni sajand hiljem (4.sajandil) lasi imperaator Konstantin Suure tytar Constantia St Agnese auks yht-teist ehitada, sealhulgas ka mausoleumi, kus nime jàrgi otsustades on ta ise maetud, aga jàllegi tegelikult paistab, et mausoleum sai alles peale tema surma valmis ja mònede allikate kohaselt on sinna hoopis maetud tema òde Helena.
Aga vaadakem nyyd làhemalt, mida see tore vaatamisvààrsus pakub.

Rahu ja rohelus
Enda esimestest Itaalia-kàikudest màletan, et pidevalt oli hirmus kàra ymberringi ja ei tea, mida oleks andnud, et natuke rahus ja vaikuses olla ning vahest ka kuuma pàikese eest varjus. Siit leiab seda kòike. Turiste on vàhe. Jàrjekordi pole. Kirik ise on aktiivselt iga pàev kasutuses ja seetòttu alati lahti. Ettenàhtud aegadel on jumalateenistused, aedades jalutatakse, màngitakse jalgpalli ja tennist, lapsed jooksevad, vanamehed lòògastuvad  baaris. Community igapàevane elu kàib, aga kuna aiad on suured, siis mòòdukast melust hoolimata on leiab alati rahuliku koha spirituaalseteks mòtisklusteks.

St Agnese kirik
Oh, ma ise sattusin sinna kirikusse esimest korda tàpselt jumalateenistuse ajaks ja kui mul poleks katoliku kirikust seda arvamust, mis mul on, siis selle kiriku pòhjal otsustades oleks kohe otsustanud katoliiklaseks hakata. Maailma kòige sympaatsem asi on see, kui suures ja glamuurses kirikus saadab jumalateenistuse laule oreli asemel kitarr. Kòlas vàga hubaselt ja… ee…. varakristlikult. Selline vahva lòkkeòhtu atmosfààr. Kiriku kohta mul muud arvamust ei ole, kui et kahtlemata glamuurne, yhes galeriis on ilusti yles pandud katakombidest pàrit hauaplaatide fragmendid.

Vòluvad katakombid
See on St Agnese kòige magusam osa, ma ytleks. Peale San Callisto pole ma Roomas teistes katakombides kàinud, nii et mine tea, mis kòik nàgemata on, aga vàhemalt St Callistos olid uskumatud jàrjekorrad, katakombi ekskursioon ise peale kòike seda jàrjekorras seismist kestis pettumusttekitavalt vàhe (oli ehk 10 minutit) ja oli ysna pealiskaudne. St Agnese katakombid on aga hoopis midagi muud! Esiteks muidugi jàrjekorda ei ole. Peale meie mòned saksa turistid. Teiseks giid oli parim, mida mul Itaalias on ònnestunud nàha. Ilmselt pàriselt ajaloolase haridusega ja ise katakombidest ysna huvitatud. Rààkis hàsti huvitavalt, vastas meeleldi kysimustele, rààkis varakristlaste elust ja matusekommetest ja kui ekskursioon siingi vàga yle veerand tunni ei kestnud, sain ma sealt oluliselt rohkem elamust kui San Callistost. Atmosfààr oli samuti meeldivalt hubane (kui nii vòib katakombide kohta òelda), mitte selline… anna-oma-10-eurot-siia-ja-head-aega-turist-meeleolu, mida ma Tàhtsate Vaatamisvààrsuste juures kogenud olen. Pildil on muide St Agnese sarkofaag ja nagu me vapist nàeme, siis vanasti ei peetud seda vulgaarseks kogu maailmale kaagutada, et “oooo ma tegin heategevust”. Vapp olla nimelt sarkofaagi ja St Agnese katakombidest ylestoomise yritust finantseerinud perekonna oma.

Santa Costanza mausoleum
Mulle teadaolevalt on kodanikke, kes tulevad Rooma spetsiaalselt mosaiike vaatama. Ilmselt neil on see mausoleum juba ammu nimekirjas, aga isegi kui te pole suured mosaiigihuvilised, siis neid mosaiike soovitaks kyll làhemalt vaadata. Mausoleum ise on huvitav  sellepàrast, et siinsetel mosaiikidel kohtab nii paganlikke kui kristlikke elemente, mis olla yks tàhelepanuvààrsemaid nàiteid kristliku symboolika varasetest vàljakujunemise aastatest.

Kas pole kena gobelààntehnikas vaip? Tegelikult on see yks Santa Costanza mausoleumi laemosaiikidest.

*Hakkasin siin mòtlema, et kui Colosseos kàib pàriselt 7.000 inimest pàevas, nagu vàidetakse ja arvestades, et pilet maksab keskmiselt 12 eurot, siis nende pàeva kàive on 84.000 eurot. Arvestades, et Colosseo on iga pàev lahti (no vòtame 1.jaanuari ja 25.detsembri vàlja ja kindluse mòttes veel 2 pàeva maha), siis teeb see aastakàibeks ca 29,5 miljonit eurot puhtalt piletitulust. Siinkohal on mu kysimus: miks ei ole Colosseo tòòtajatele 6 kuud palka makstud ja miks finantseerib Colosseo renoveerimist Tod’s 25 miljoni euroga? Kuhu nad panevad selle 29,5 miljonit aastakàivet?

Off topic postitus: capsule wardrobe

Tàna tuleb ysna teemavàline postitus, aga kuna viimasel ajal on vist planeetide seis vòimaiteamis tekitanud olukorra, et mòned inimesed on taaskord kysinud, et kuidas sa tàpselt oma capsule wardrobe’i teed, siis mòtlesin, et panen kirja, et oleks olemas ja selge ja kui uuesti kysitakse, siis juhatan ilma pikema jututa selle postituseni.

Yldjoontes, kes vàhegi googeldada viitsib, nàeb ilmselt isegi, et capsule wardrobe on peaaegu nagu miski religioosne liikumine ja igasuguseid projekte ja abistavaid nòuandeid vòib veebist leida. Anyhow, allpool minu kogemus.

Capsule wardrobe: mis ja miks?
Mis: riidekapis on AINULT need riided, mida sa TEGELIKULT kannad. Mina olen selle enda jaoks defineerinud jàrgmiselt: KòIK riided peavad KòIGI teiste riietega, aksessuaaride ja minu kehaga sobima.
Miks: et kokku hoida ruumi, raha ning riiete valimisele ja hooldamisele kuluvat aega. Riiete valimise ja hooldamise teema on  lapse kòrvalt eriti aktuaalseks muutunud. Kui palju reisida tuleb ja pàriselt pole tahtmist suurte pagasitega sekeldada, siis on ka capsule wardrobe vàga abiks.

Kuidas alustasin?
Alustasin siis, kui yheaegselt lennureiside pagasinormid jàrjest minimalistlikumaks muutusid ja mul oli vaja esmaspàevast reedeni komandeeringus olla. Vot siis leiutasin ise oma capsule wardrobe, teadmata, et see oli capsule wardrobe. Nimelt oli vaja, et arvuti ja  5 pàeva riided+10x100ml kosmeetikatooteid mahuks kàsipagasisse àra. Alljàrgnev tòòtas imehàsti.
Minu komandeeringu capsule wardrobe:
.. must jakk
.. jakiga samast komplektist mustad pyksid
.. jakiga samast komplektist must seelik
.. 5 toppi vòi kombinatsioon 3 toppi ja 2 triiksàrki. Vàrvidest sobisid mulle valge, helesinine vòi heleroosa. Enamasti valge.
.. paar tumedaid teksasid, mis sobivad kòigi kaasavòetud toppide ja musta jakiga. Kòlab lihtsalt, aga tegelikult on  teksapykste vàrvel ja kostyymipykste/seelikute vàrvel tihtipeale eri kòrgusel, mis teeb kòigi nende toppide/pykste/seelikute omavahelise konfigureerimise vàikeseks nuputamisylesandeks, kui just palja nabaga ei viitsi ringi joosta.
.. aluspesu 4ks pàevaks, 2 paari pòlvikuid, 2 paari sukkpykse
.. 1 paar kingi, mis PEAVAD sobima nii pykste kui seelikuga. Kusjuures kòlab jàllegi lihtsalt, aga oi kui palju avastasin oma kapist kingi, mida kòlbab ainult pykstega kanda. Tànaseks on need kòik àra antud.
.. Pidzaama

Kuna osa riideid on esmaspàeval vàlja lennates juba seljas, siis kohvrisse tuleb reaalselt pakkida: kas pyksid vòi seelik, 4 toppi, teksad, aluspesu ja pidzaama. Mahub suurepàraselt nendesse suuremat sorti arvutikottidesse, millel rattad all on. Teatan siinkohal uhkusega, et elasin kàsipagasi najal yle kuuajase tòòreisi Brasiiliasse. Siis oli kyll natuke rohkem riideid kaasas, aga pòhimòte on sama. Inspiratsiooniks soovitan George Clooney pakkimismeetodit filmis “Up in the clouds”.

Kui palju riideid sul pàriselt siis on?

Yldiselt katsun riidekapi sellises seisu hoida, et kàeulatuses oleks ainult need riided, mida parajasti vaja làheb. Ehk talveriideid làhevad kohe kastidesse, kui suvi tuleb jne. Hetke suvegarderoob on koostatud Itaalia suve silmas pidades:
.. 1 rohekas-sinakas jakk juhuks, kui peaks jahe olema vòi Eestisse sòitma
.. 2 paari teksaseid (yhed on tume-tumesinised ja teised.. ee.. vintage vàrvi sinised)
.. 1 pikk suvine seelik (mustvalge mustriga, et sobiks kòikide toppidega)
.. 1 paar musti retuuse
.. 2 kirjut kleiti (ostetud tàiega sotsiaalse surve all olles ja tegelikult ei làbiks kvaliteedikontrolli, selles mòttes, et ei sobi KòIKIDE teiste riietega)
.. 2 jakki (sinine ja beez)
.. 2 kardigani (1 must, 1 valge)
.. 6 ilusat toppi (sellised, mida puu peal tuleb hoida). 3 on valged, 1 sinine, 1 roosa, 1 roheline
..  3 maikat (sinine, must, valge)
.. 7 t-sàrki (1 must, 2 halli, 1 sinine, 3 valget)
.. pesu kogust ei tea, aga pesukapis leiab  rangelt ainult beezi ja musta vàrvi esemeid. Vahel on kyll kiustatus mingeid roosade lipsukestega tàpilisi-pitsilisi vidinaid osta, aga ma hoian end hoolega tagasi, sest elu on nàidanud, et need tàpilised-pitsilised jòuavad harva kapist vàlja.
.. 1 tumesinine minimalistlik kleit pidulike yrituste tarbeks.
.. Jalanòud: hetkel on kàigus 4 paari tenniseid, 3 paari ballerinasid, 1 tossud, 2 paari plàtusid. Vòiks vàhem olla, aga kòik on kvaliteedikontrolli làbinud ja hetkel on ruumi ka kingade jaoks.

Kuidas alustada?
Maitea.. internet on nòuandeid tàis tegelikult. Kokkuvòtlikult, tiri kòik riided kapist vàlja ja hakka jàrjest hindama: kas sobib mu kehaga? kas vàrv sobib mulle? kas sobib teiste riietega nii tegumoe kui vàrvi poolest? Viimane on ilmselt natuke raskem alustuseks, aga siinkohal aitab elimineerimismeetod: mis yldse teiste asjadega ei sobi, see vasakule, mis sobib, paremale. Kindlasti tuleb vàlja asju, mis kapis seisavad, aga mida tykk aega kandnud pole. Nendest tuleb kohe lahti saada. Kui ei raatsi, siis kasti àra pakkida ja kui aasta pàrast ikka pole vaja làinud, siis vaesteabisse viia.

Millele mòelda (mitte ainult alustades vaid iga kord kui tekib tahtmine uusi riideid osta)

1. Elustiil
Sellest peaks ilmselt alustama. Mida tòò juures ja vabal ajal kannad? Millised hobid on? Nt kingade valikul sòltub, kas kàid palju jala vòi sòidad autoga. Kui Nummikuga koju jàin, siis tòstsin tòòriided yldse eest àra ja kappi jàid ainult need, mis selga làksid, mugavad olid ja lihtsalt pesta sai. Ja oluline oli ka see, et poleks kahju àra neist vabaneda, kui plekid vàlja ei tule. Minu jaoks oli see tàielik paradigma muutus.
Tòòriietega on mul on ònneks lihtne, sest meil eeldatakse mingit soliidset kostyymi ja kuna Milaanos nad kàivad niikuinii kòik mustas ja enamus mu komandeeringuid oli Milaanosse, siis pàeva lòpuks ongi nii làinud, et kòik mu 4 tòòkostyymi on kas mustad vòi helehallid, mantlid on mustad ja kingad mustad. Tòòriietel on yks kvaliteedikriteerium juures: kas selle ròivaga sobib  tòòintervjuule vòi tàhtsale kliendikohtumisele minna? Hàmmastav, milliseid ekstrentrilisi asju ma vaesteabisse àra viisin. Maitea, kuidas mujal on, aga Itaalias ei làheks tòòintervjuule roosa-mustakirju mummulise sviitri vòi ruuduliste pykstega. Ilusad asjad, aga vot kahjuks ei làbinud kvaliteedikontrolli. Tòe huvides pean tunnistama, et ma pole neist peale lahtisaamist yldse puudust tundnud.

2. Vàrvid
Ilmselt tuleb kohe alustuseks làbi mòelda, mis vàrvid endale sobivad ja milliste vàrvidega end mugavalt tunned. Nt minu vàrvid on must, helehall, tumesinine ja kylmemat tooni beez. Sàrgid ja topid vòivad valged ka olla, sest  valge lisab igale vàrvile natuke sàrtsu juurde ja tekitab natuke groomitud mulje. No mulle meeldib groomitud look 🙂
Kunagi yhel koolitusel lasin osalejatel minikursuse teha neile meeldival teemal. Yks moekas itaalia provva  tegi oma kursuse stiilse garderoobi ylesehitamisest. Vàga huvitav kursus oli ja kòige huvitavam tema esitatud baaspòhimòte: stiilse provva garderoobis peab olema igat tyypi riideesemeid neutraalsetes baastoonides – beez, hall, tumesinine, must, valge. Ja pàrast nende baastoonide peale lood  aksessuaaridega mingi vahva kombinatsiooni. Internetist vòi naisteajakirjadest pole ma seda infot ei enne ega pàrast leidnud, nii et tundus vajalik see àra màrkida. Minu arvates vàga insipreeriv oli.

3. Riiete kvaliteet ja hooldamine
Minu kogemus capsule wardrobega on nàidanud, et mida kvaliteetsem ròivas ja mida kergem hooldada, seda parem. Nt mul on siin mòned esemed, mida saab ainult keemilises puhastuses puhtaks. Tore. Aga ilgelt tyytu, kui pead leidma selle aja, et keemilisse puhastuse vahet sebida. See kàib rohkem tòòriiete ja kleitide kohta. Igasugused kàsipestavad asjad ei ole samuti vàga abiks.
Teine tàhelepanek – kiuslikud plekid vòi parandamist vajavad asjad. No varem ma ikka hoidsin kapis asju, millel mingid plekid àra ei olnud tulnud (vbl ykspàev ma leiutan meetodi nende plekkide eemaldamiseks) vòi mida oli vaja natuke parandada (vbl ykspàev mul tekib see vaba aeg ja midagi muud pole teha ja kukun ohjeldamatult riideid parandama). Anyhow, praegu làhtun pòhimòttest, et kappi jòuavad ainult need asjad, mida saab KOHE selga panna. Niisiis, kui plekki ikka vàlja ei saa, siis annan riided àra. Ja kui on vaja parandada, siis hoian neid niikaua keset tuba, kuni ma enam ei kannata seda hunnikukest vaadata ja parandan àra. Kappi ei pane. See on aidanud. Praktiline tàhelepanek: kòige paremad valged topid olen ma seni hankinud Intmissimi poest ja GAP Pure Body sarjast. Nàevad pàriselt seljas head vàlja, lihtne pesta, ei kortsu eriti ja yldse maailmaparimad. Mis kostyyme puudutab, siis ideaalne kangas on villane, 3% elastaaniga. Nàeb alati kvaliteetne vàlja ja ei kortsu eriti. Kui kortsub, siis òò jooksul hotellis puu peal saab sirgeks tagasi. Villane kòlab ysna talviselt, aga tegelikult on neid villaseid ka erineva paksusega nii suveks kui talveks. Linasest ja siidist asju enam ei osta, sest need kortsuvad liiga kergesti ja siidi puhtaks saamine on ka alati yks tylikas ettevòtmine.

4. Aksessuaarid
Siin on pidu! Aksessuaare ma ei hakanud loetlemagi, sest siin luban endale tàielikku vabadust. Kui riided on neutraalsetes toonides, siis pòhimòtteliselt vòin ma soetada ykskòik mis vàrvi kotte, salle ja ehteid. Jei! Ainuke kvaliteedikriteerium: olgu kvaliteetne. Kottide ja kingade puhul: funktsionaalne ja peab sobima kòigi riietega. Kusjuures. Kuna riietele kulub vàhem raha, saan ma endale palju kallemaid ehteid lubada, kui varem yldse mòeldagi julgesin. Jàlle pidu.

Lòpetuseks: ma yldse ei soovitaks capsule wardrobe’i kòigile maailma inimestele, sest kui kòik tumesinises ja beezis ringi traalivad, siis kuidas me siis saaksime tànavatel huvitavalt vòi ekstsentriliselt riides tyype vahtida. Aga kes pàriselt tunneb, et kapp on riideid tàis ja midagi pole selga panna ja ei tea, kuidas oma eluga edasi minna, siis vahest on capsule wardrobe’st natuke kasu.

Hàmmastavaid tòdemusi sellest, kuidas kasvavad vàikesed itaallased

Jah, kallis eestlane, kuigi ma varem olen vàitnud, et Itaalia lastele on kòik lubatud, siis tòe huvides pean teiega jagama teadmist, mille ma osalusvaatluse kaudu omandasin. Pole midagi nii helge lapsepòlv neil pruunisilmsetel vahemere inglikestel.

Meil oli siin hiljuti yhe teise eestlannast emaga vàike rànt teemal “Itaalia mànguvàljakukultuur”. Nimelt Eestis pidada lapsed kàima mànguvàljakul ilma mànguasjadeta. Maitea, kas see tòsi on, aga nii rààgitakse. Itaalias on kombeks lastele hunnik mànguasju kaasa vòtta. Vot ja kuna mulle teadaolevatel mànguvàljakutel kàivad enamasti lapsed vanuses 0-2 aastat, siis oh milline viljakas pinnas draamaks ja pisarateks! Nagu kòik lapsevanemad teavad, siis kuskil 1-2 eluaasta kandis hakkavad lapsed kàeulatuses olevaid ja huvitavaid objekte krabama. Ja nagu modernsete kasvatusteooriatega kursis olevad emad (mina!) teavad, siis selles vanuses on krabamine normaalne nàhtus, millest laps rahulikult vàlja kasvab. Laps tahab kòik asju kohe, ei saa asjakohase keelamise mòttest aru (aktsepteerimine ei ole arusaamine) ja yleyldse igasugused ambitsioonid òpetada 2-aastasele oma asjade jagamist vòi mingit meeskonnatòòd on nagu hane selga vesi.

Aga mida ma parkides màrganud olen, on jàrgmine. Kui Itaalias làheb laps parki ja tal on mànguasi ja tuleb vòòras laps seda àra kiskuma, siis hàstikasvatatud itaalia ema tirib selle asja OMA lòugava lapse kàest àra ja manitseb veel juurde tut-tut-tut me ju jagame oma asju ning vabandab mànguasja krabama tulnud lapse ema ees oma lapse halva kàitumise pàrast.

No ma olen seda piisavalt nàinud, aga eile sain teada, mis juhtub, kui ema ei tiri oma lapse kàest mànguasju àra. Sest ma ei vòta Nummikule parki mànguasju kaasa.

Eile kàisime yhel yritusel, kus olid mòned mudilased kohal. No Nummik nòudis, et ilma oma automonstrumita, mille otsas ise istuda saab, ta kodust vàlja ei làhe. Tehtud-mòeldud, vòtsime auto kaasa. Kohapeal selgus, et yhele teisele kaheaastasele see auto ilgelt meeldis. Mina jòudsin syndmuskohale siis, kui lòugav Nummik istus oma auto otsas ja seda sikutas endale keegi lòugav mudilane, kellel pàriselt pisarad PURSKUSID silmadest. Kuna mina olen halvastikasvatatud mitte-itaalia ema, siis teatasin sòbralikult, et meie Nummik tahab tàna ise oma autoga màngida. Selle teise lòugava lapse ema kysis hàmmeldunult, et ega meil teist samasugust kaasas ei ole. Ei, me ei osta oma lapsele kahte kuramuse yhesugust plastmassist jurakat, mis maksab kuramuse 80 eurot, vòtab tugitooli jagu ruumi ja ma isegi ei tea, kas Nummik kavatseb sellega yle 15 minuti màngida. Tòe huvides olgu tàpsustatud, et ma ytlesin lihtsalt:”No, mi dispiace”. Sellepeale vòttis itaalia-ema oma lòugava mudilase kaenlasse ja marssis minema, pahuralt podisedes something along the lines of làhme rààgime issile àra mis pretsedenditu vàrk meil siin juhtus.

Nyyd, kallis eestlane, tead, et kui Itaalias oma jònglase mingi mànguasjaga kodust vàlja lased, on sul valida kas oma last mòttetult traumeerida vòi elada diskreetselt ja reserveeritult, suheldes vàga limiteeritud hulga inimestega. Teiseks òppisime eeltoodust, et itaalia lastel pole midagi nii muretu elu, nagu kogenematu silmaga vaatleja ekslikult arvata vòib. Pàriselt, ma olen juba julgelt yle 30 ja ei ole ikka veel valmis oma kingi vòi kàekotte suvalise pargis vastutuleva inimesega jagama. Vòi mis kingi. Raamatuidki laenan nàpuotsaga. Vaesed vàikesed Itaalia lapsed!

Canosa: màgivaateid ja aguliromantikat

Uskumatu, kuidas teinekord sisened  – selle asemel, et mòòda sòita – tàiesti suvalisse ja tàiesti mittemidagiytleva nimega Mòttetusse Màgilinna – nàiteks Canosa. Jalutad paar sammu ja àkitselt voila! selline panoraam.
Kevadel on màgivaated mu suured lemmikud, sest on loodus ilus roheline (mitte suvine kòrbekollane vòi talvine porihall) ja kui pàike taevas sirab, nàeb màeahelikke kòige selgemini ning màgede tippudel on veel lumi, mis teeb nad eriti armsalt fotogeeniliseks.

Yldjoontes oli Canosa pigem aguliromantika poolest rikas.  Kui ma oleks Eesti pulmafotograaf, siis vot just sinna ma saadaks pruudi-peigmehe turnima. Pruudile kollased kummikud jalga ja peigmehele… maitea… sonimytsi pàhe. Vot ja siis teeks selle klassikalise foto, kus noorpaar seisab nàiteks lagunenud aknaluukide ees, jalad sissepoole ja hoiavad teineteisel kàest kinni nagu kaks topist. Pruudil vòiks olla kimbu asemel òitsev basiilik vòi miks mitte ka nàiteks hooaja kòògivili spargel. Ai kui kahju, et ma pulmafotograaf ei ole. Nàete, kui palju originaalseid ideid mul oleks!

Kusjuures ma vaatan seda sòidukit ja tòesti aru ei saa. Nii vàikeses linnas, kus on tànavad tyhjad ja parkimiskohti jalaga segada, leidub inimene, kes pargib oma saani sellisesse kohta. Ja kuidas ta sealt vàlja tuli? Tòmbas kòhu sisse ja siis sahistas mòòda seinaààrt, samal ajal tàhelepanelikult jàlgides, et aknaluukide vòi euroalusega pintsakusse auku ei tòmba vòi tuli kòrvalistuja uksest vàlja?

Più allegria

Krisi kommentaarile mòeldes, ma ei tea, kuidas meil siin armastuse ja lootusega on, aga tsirkusest kyll puudu ei tule. Vòtame nt veeburarikuu. Kòigepealt karneval. Vbl tàiskasvanutel on savi, aga laste ja nendega seotud tàiskasvanute universumis on karneval the big thing. MPS. Finmeccanica. Paavst. San Remo. Valimiskampaania. Ja sel nàdalavahetusel – signori e signore! – valimiskampaania grande finale! Kusjuures, pàriselt ma pole elus nii huvitavat valimiskampaaniat nàinud. Kysimus kòigi huultel – kui palju hààli saab Movimento 5 Stelle? Kui palju vòib hààli saada sellise kampaaniaga, et teles yldse ei kài ja ainult korraldad kohtumisi valijatega? Puhtalt turunduslikus mòttes oleks juba huvitav teada. Kusjuures mis meelsusega see M5S? Vasak? Parem? Whatever. Peaasi on revolutsioon, pangad pòlevad, poliitikud puuakse ja muu taoline.

In other news: yksòhtu jalutasime Rooma downtown’is. Vaatame korraga yhel tànaval – politseiautod, vilkurid, ametisikud, sagimine, inimesed seisavad ja vahivad uudishimulikult. Midagi on kindlasti juhtunud! Kas liiklusònnetus? Làhme vaatame meie ka! Tegelikult ilmnes, et oli Berlusconi ukseesine. Nagu ma aru saan, siis Berlusconi maja ees on kogu aeg selline pinge ja etendus. Hea vàhemalt, et liiklusònnetus ei olnud.

Berlusconi teemal jàtkates, vbl ma korjan endale siit praegu hunniku vaenlasi, aga minu meelest (ja kòigi mu tuttavate meelest) ytles ta tàiesti òiget asja Finmeccanica kopterite pahanduse teemal. Paraku suures àris nii ongi, et kui sa ei lobista, miljoneid ei maksa, diile ei tee, siis myyki ei tule. Berlusconi kyll pehmendas, et kui meie ettevòtted konkureerivad teiste ettevòtetega vàhedemokraatlikes riikides, siis nad peavad samade reeglite jàrgi kàituma (st maksma) kui teised, sest muidu on nad konkurentsist vàljas. Ma arvan, et see “vàhedemokraatlikes” oli puhas poliitiline korrektsus, sest samad skeemid on ka demokraatlikes riikides olemas. Milline silmakirjalikkus teistest poliitikutest ahhetada ja ohhetada, et misasja Berlusconi nyyd ytles! Ma ei usu, et nad ise ka ennast usuvad.

Aa… San Remo teemal. Yhe-noodi-laulu olete juba kuulnud? Kui ei ole, siis siit leiab. Terve laul pysib yhe noodi peal pysti. Esitajaks mu lemmik ironiseerija Elio. Umbes selline projekt nagu eestlaste “Leto Svet”, aga ytleks, et con più gusto.

 

 

 

Karneval! Karneval!

Carnevale Roma

Tàna yritasime Rooma karnevalimelusse sisse elada, aga jòudsime liiga hilja kesklinna, hàngisime valel piazzal ning kokkuvòttes sai aeg otsa. Aga yhte teemakohaselt riietatud inimest ònnestus siiski kohata.