Millest siin blogis juttu tuleb?

Inimesed ei tee aastas 11 kuud tòòd ega sààsta raha selleks, et siia sòita. On ju palju huvitavamaid ning  kuulsamaid kohti.

See siin on ààremaa. Lennuyhendusi maailma metropolidega on vàhe ja kiirrongid siin ei peatu. Kultuuriyritused siia ei jòua. Inimesi on vàhe, ca 1,5 miljonit. Need vàhesed inimesed, keda siit leiab, ei ole tundmatutest ringinuhkijatet teab mis vaimustuses, aga pikem suhtlemine vòib kylvata eluaegse sòpruse seemne. Teine Maailmasòda on siinsete elanike kollektiivses màlus yks veritsev arm. Purukspommitatud ajalooliste linnakeste ja inimkàest puutumatu roheluse asemele kerkisid sòjajàrgsetel aastatel betoonmonstrumid, mida tegelikult kòikjal leiab. Ròlged kuubikud. Lihtsalt mujal ei ehitatud terveid kvartaleid ja linnu sellisena ylesse. Aga selle eest on siin palju ilusat loodust. Metsad, meri, màed. On ka mòned kuulsused. Nàiteks yks luuletaja ja paar sportlast. Laiema maailma silmis on nende etteasted pigem episoodilised, aga siin on nad rahvusliku uhkuse alustalad.

Tuleb tuttav ette? Justkui kirjutaks Eestist. Aga oh imet – jutt kàib Itaaliast ja tàpsemalt Kesk-Itaalias asuvast Abruzzost.

Mul on siin paljud eestlased kylas kàinud. Olen tajunud nende mòningast nòutust ja – kas tohib nii vàljendada? – vàljaytlemata pettumust. Maalilise Itaalia asemel jààvad kylalisele kòigepealt ilmselt silma nàotud korterelamud, prygi, pooleliolevad betoonstruktuurid ja muu taoline, mida Itaalia lòunaosariikides ohtralt leiab. Kohalikud on kinnised, baarid-restoranid-hotellid valdavalt nàotud ja vaatamisvààrsuseid pole lihtne yles leida. No mis ma oskan òelda. Ei ole Toskaana. See siin on Teine Itaalia. Eestiga sarnasem kui esmapilgul nàib.