Teine Itaalia

Pàriselu. Ei mingit pàikeselist Toskaanat ja maagilist Veneetsiat.

Jàtkuvad nukrameelsed mòttemòlgutused kriisi teemal

Peale seda, kui kriisi pildistasin, vòttis minuga yhendust Ajakirjanik Eestist ning pakkus, et ma vòiksin nende lehele Itaalia kriisist kirjutada. Vahepealset arutelu jms vahele jàttes oli tulemus selline, et ma ei pidanud vòimalikuks artiklit kirjutada. Aga eilses Itaalia Lehes* kirjutab yks Itaalia Ajakirjanik kriisist nii, et kui seda nàgin, siis tundsin àra, mida Eesti Ajakirjanik umbes nàha tahtis. Loodan. Vahest suudab Itaalia Ajakirjaniku kirjutatu isegi Hàrra Einot veenda. Uuriv ajakirjandus just ei ole, aga pàris hàsti vormistatud ilukirjandus vast kyll. Viited poeesiale ja puha. Proovin tòlkida ja mòtte vòimalikult tàpselt edasi anda.

“Kaubanduse Spoon River”

Baar maja all**. See kus esimene hommikukohv juuakse. Yhel hommikul vàljud kodust ja nàed, et seda polegi enam. Eile oli ja tàna mitte. Kriis teeb inetuid nalju, ròòvib meilt isegi meie vàikesed harjumuspàrasused. Nii vàikesed, et màrkame neid alles siis, kui need kaotame. Màrkame sel pàeval, kui leiame end suletud luukide ees – kusjuures ei ole pyhapàev – ja kysime endalt, mis on saanud baaripidajast, kellel oli igale kliendile hea nali varuks ning peale “buongiorno’t” oli alati nimi. Sel pàeval màrkad seda, mida enam ei ole: pudupoodi tànavanurgal, lihapoodi sel teisel tànaval, parfymeeriapoekest ja tòòriistapoodi. Ellujàànuid loetleda on lihtsam kui neid, keda enam ei ole.

Tavapàrane trajektoor omandab uue tàhenduse: reis linnas, mida enam ei ole; linnas, mis jài igaveseks suletud luugi taha, unustatud kunagise vaateakna pimeduses. See on kulgemine tyhjas ruumis, vilkuvate tulukeste vahel, millest yks pòlemas ja kaks kustutatud. Kaubanduse “Spoon River”.  Tolmunud akendest on saanud teadetetahvlid, kuhu riputatakse ykskòik mida. Tyhjaksjàànud kaubanduspinnad muutuvad pigem prygimàgedeks kui leiavad uue rentniku, galeriidest saavad katakombid. Poode suletakse nii perifeerias kui kesklinnas. Ka piazza di Spagna on muutunud, rahutukstegevad tyhimikud yhe ja teise butiigi vahel.

See on metropol, mis kaotab kiirust ja tasapisi muutub jàrjest pimedamaks.  Peale 7.000 poe kadumist eelmisel aastal (ja koos nendega rohkem kui 20.000 tòòkohta) ei ole linn enam sama, mis enne. Kui nii edasi làheb, peame yhe kohvitassi otsinguil autoga teise linna otsa sòitma***.

*Roku hoiatas, et ma ei tohiks kindlasti ajalehe ega ajakirjaniku nime panna, sest siis vòib ajaleht minult artikli reprodutseerimise eest raha nòudma tulla. Ohjeebus, Itaalia. Igatahes ajalehe nimi on eesti keeles “Sònumitooja”. Ajakirjaniku perekonnanimi on selle regiooni nimi mitmuses, mille pealinn on Milaano ja eesnimi on Jeesuse ema nimi. Nyyd on vist risk maandatud, et ajaleht Google Alerti abil mu tòlkenàrakat yles ei leia ning mul hing rahulik, et ma pole siin autorile viitamata tegutsenud 🙂

**Il bar sotto casa. Kuidas seda tàpselt selgitatagi? See on Itaalias omaette institutsioon. “Baar” eesti keeles ei ole yldsegi mitte seesama koht, mis “bar” itaalia keeles. Vbl ma peaksin sellest “bar sotto casa” fenomenist tàpsemalt kirjutama. See on nii… Itaalia asi. Vot ja kui juba “il bar sotto casa” àra kaob, siis ei saa enam kyll millegi peale elus kindel olla.

***kuidas tòlgiksid teadjamad “prendere il raccordo“? Rooma kontekstis mòistagi. Kuidas seda eesti keeles seletada, et yks koht on nii kaugel, et sinna minemiseks pead auto vòtma ja G.R.A.’d pidi jupi maad sòitma? G.R.A.’d , mòtelge! “Prendere il raccordo” on minu jaoks nii tàhendust tàis vàljend, aga vot ei oska eesti keelde panna nii, et mòte sàiliks.

Advertisements
2 kommentaari »

Vihm, tuul, veri veenides pulbitsemas

Mu lemmikul Jovanottil on uus laul “Tensione Evolutiva”. Kus ma seda esimest korda kuulsin? Hommikupoolikul meie maja all supermarketis “Kobras” (it k Castoro). Varem, kui ma hommikupoolikuid kontoris veetsin, siis ma seda ei teadnud, aga nyyd tean, et tòòpàeva hommikul leiab pesupulbrite, kuivainete, telfonpannide, piimariiulite vahel tiirlemas valdavalt keskealised pika seelikuga naisterahvad oma kaherattaliste trolley’dega. Kui sul on kaherattaline trolley siis sa oled raudselt Itaalia koduperenaine, kes kàib hommikuti suurele perele sisseoste tegemas. Staatusesymbol.

Vot ja nii ma tiirlen hommikuti supermarketis “Kobras” (mis pagana absurdne nimi :))). Pesupulbrite, kuivainete, teflonpannide, piimariiulite vahel. Seisan kassajàrjekorras, igal pool need koduprouad ja nende kaherattalised kàrud ning kòlaritest kordab Jovanotti nagu mantrat: “Pioggia. Vento. Sangue nelle vene. Vihm. Tuul. Veri veenides pulbitsemas. Vihm. Tuul. Veri veenides pulbitsemas.”.  Jah, ma vòin siin seista kyll kolmapàeva hommikul kell 9.34 supermarketi “Kobras” kassajàrjekorras. Kaherattalisi trolley’sid lugematu arv, kuni horisondini vàlja. Aga ma tean, et TEGELIKULT ma olen elus ning mu maailmast ei ole veel kadunud vihm. tuul. veri veenides pulbitsemas. Jovanotti on geenius.

Ohjummel ja peale tànast hommikut olen veendunud, et Berlusconi vòidab valimised. Kus ikka vòtab vere veenides pulbitsema see tànavune valimiskampaania!

1 kommentaar »

Pildistame kriisi

Jaanuar algas meil siin depressiooni ja àngi tàhe all. Alustagem muidugi sellest,et kòikvòimalikud hinnad tòusid. Pòhiliselt nende teenuste hinnad, mille tarbimist eriti vàltida ei saa nagu kiirteemaksud, autokindlustus, postiteenused jms. No vahet pole. Kannatame àra. Teiseks jahvatatakse siin juba kolmandat pàeva sellest, et itaallaste ostujòud olla langenud Teise Maailmasòja jàrgsete aastate tasemele.
No mòtlesin siis, et aitab neist kriisiuudistest ning làhen parem Francavilla downtown’i jalutama ja allahindlusi vahtima (et vaadata, kuidas saaksin Itaalia majanduse toeks oma panuse anda). Mida nàgin?

Siin oli prillipood. Nàib, et tegutses aastast 1978, aga enam mitte:

Ottica

Siin oli Tabaccheria (see asutus, kust Itaalias bussipileteid, sigarette ja muud taolist osta saab):

Tabaccheria

Siin oli mu kòige lemmikuma nimega tòòriistapood “Nael”:

Ferramenta

Siin oli pood, mis myytas neid imelikke ornamente, mida mòned inimesed armastavad endale lakke ja lampide ymber panna:

Stucchi arredi

Siin aga oli Itaaliale igiomane asutus ehk bomboniere kauplus. Bomboniere ehk pulmadel/ristimistel/koolilòpetamistel jne kylalistele antav kingitus on tegelikult uskumatu àri siin Itaalias. Ja ysna kasumlik ka. Nàiteks mingi suvaline Hiinas meisterdatud portselaningel vòi peletislik hòbekuju (tyypiline bomboniere meie kandis) koos kolme confetti’ga ilusti àra pakendatud maksab vàhemalt 10 eurot. Arvestades, mis summasid Itaalias pidude alla pannakse, arvasin ma, et need àrid ei làhe eales pankrotti, aga mòni siiski làheb:

Bonboniere

Siin oli riidepood. Riidepoed hakkasid esimesena meie shoppingutànavalt kaduma, see on lihtsalt yks paljudest nàidetest:

Riidepood

Siin oli pizzeria:

Pizzeria

Selles poekeses tegutses yks igivana ja sympaatne puusepp, kes restaureeris mòòblit. Puusepp veedab nyyd aega kòrvalasuvas pizzerias (mis veel on avatud) ja rààgib kòigile, kes kuulata viitsivad, et Itaalias pole mòtet midagi teha, sest kliendid ei taha tòò eest maksta ja selle vàhese, mis ta klientidelt kàtte saab, vòtab riik maksudena endale:

Falegname

Siin olid kòrvuti pudukaupade pood ja kinnisvaraàri:

Immobiliare

Selles poekeses tegutses kardinameister Paolo. Tàna on pood kinni ja Paolo mujale kolinud. Paolo oli igipòline poissmees, kes kàis igal aastaajal yhe ja sama kampsuniga, milletaolisi kannavad ainult igipòlised poissmehed. Muidu oli ta tàpne ja korralik tòòmees. Jòudsin temalt lausa kaks kardinapuud ja pisut kardinate òmblemise teenust osta.

Tende

Mòned àrid meil siin veel hingitsevad. Nàiteks see mànguasjapood:

Gioccattoli

Hiljuti jalutasime sealt mòòda ja Roku rààkis, et kui tema vàike oli, siis oli siia poodi tulek lapsepòlve yks tàhtsyndmusi. Igasugu imelist kaupa ja vàrki olla seal leidnud. Tàna on pood tolmune ja pooltuhi. Poeomanik on muhe habemik, kes kòigile kuulata viitsijatele nàitab oma kuskil kaugel elavate laste pilte ja rààgib, mòòdunud aegade hiilgusest. Mulle tàitsa meeldib ta oskus enda yle nalja heita. Poe aknal on nàiteks selline silt (umbes et “siin on kyll vàhe kaupa, aga selle eest kòike”):

Hea s6num

Yldiselt on meil siin teiste kaubandusasutuste ustele vòi kassadesse tekkinud pigem taolised huumorivaesed sònumid (“allahindlusi ja krediiti siit ei saa”):

Credito a nessuno

Positiivsel lainel lòpetades peab ytlema, et ega kòigil siin ikkagi halvasti ei làhe. On tekkinud ka uusi àrisid. Laias laastus kolme tyypi: kliiniliste analyyside laborid, compro oro ja sala slot. Aga vaadelgem seda fenomeni làhemalt.
Laborid muidugi peegeldavad riikliku meditsiinisysteemi allakàiku (kokkuvòtlikult òeldes korrumpeerunud, pekkis ja pankrotis). Oma kogemusest tean, et kui midagi àra tahad teha, siis erasysteemis saad kiiremini ja pàeva lòpuks maksad teenuse eest samapalju kui avalikus. Eriti kàib see vereanalyyside kohta.
Compro oro ehk siis kulla kokkuostjad (kes reklaamivad, et maksavad kohe ja sularahas) on ilmselgelt majanduskriisi ja organiseeritud krimi òitsengu koosmòju tulemus.
Sala slot ehk mànguautomaadid? Vot sellest ma aru ei saa. Selles mòttes, et kes on see loll inimene, kes viitsib oma aega nende mànguautomaatide peale raisata ja kas pàriselt leidub nii lolle kodanikke, kes arvavad, et sealt raha vòidetakse. Aga oletagem. Mànguautomaatide putka olemasolu kui selline peegeldab ilmselt organiseeritud krimi jàrjekordset tòòvòitu. Tegemist on ju ideaalse rahapesukohaga, kas pole. Inimene, kes seal putkas klaasistunud pilgul automaati vahib ja kangi tòmbab peegeldab aga haridussysteemi lòplikku kokkuvarisemist.

3 kommentaari »

Naabrite voodilina. Minu r6dult n2htuna.

voodilina

voodilina

5 kommentaari »

Gran Sasso

Ma pean selle siia kirja panema. Peaasjalikult, et endal meelest ei làheks.

www.gransassolagapark.it ja siit tuleks kevade poole hakata uurima, mis matku ja yritusi korraldatakse. Eriti huvitav on vòimalus hobusega Gran Sassole tiir peale teha (ca 300km), aga ilmselt jòukohasem on paaritunnine jalutuskàik.

Gran Sasso on Apenniinide kòrgeim màgi (2912 m). Pàris armas ja teravmeelne itaallastest see màekene Suureks Kiviks nimetada. Talvel kàiakse seal peaasjalikult suusatamas vòi siis ei kàida yldse, sest on ohtlik. Mulle tundub, et Abruzzos nàeb seda màge peaaegu igalt poolt. Ainult siis vist ei nàe, kui nàiteks Fara San Martinos màe kòrval seisad, sest need màed on pagana suured tegelikult. Fara San Martino on mu kòige lemmikum màgilinn, aga sellest teinekord.

Lisa kommentaar »

Alandlikkuse òppetund

Mul on Francavillas uus sòbranna: proua K. Inglismaalt.
Proua K Itaalia-elu on kestnud pisut yle aasta ja olnud vòrdlemisi tragikoomiline. Nelja lapse emana hàmmastab K-d kòige rohkem see, et itaallased TEDA tànaval peatavad, et manitseda “teie laps tahab juua” vòi òpetada “pange palun lapsele myts pàhe”
Yhtlasi on K-l majanaabrid, kes temaga muidu eriti seltskondlikud ei ole, aga selle eest on kàinud koputamas, kui lapsed liiga kàrarikkalt màngivad. Itaalias?! Ma elan kortermajas ja kuulen kolm maja edasi, kuidas yks Itaalia laps iga jumalast ònnistatud pàev kriiskab nagu metsloom. Rààkimata nendest kolmest vahepealsest majast, kus samuti itaalia lapsed ja nende emad kriiskavad. Ja nyyd sedasi ahistavad K-d, kelle neli last vanuses 2-6 istuvad sòògilauas reas, rààgivad vaikselt kahes keeles juttu ning sòòvad noa ja kahvliga!
Ykspàev aga làheb K baari kohvile ja tema majast keegi proua sealsamas. ”Buongiorno!” Ohjeebus, kuidas proua K làks elevusse! Mòelda vaid, naaber rààgib minuga! ”Buongiorno,” teatas K reipalt vastu ja sàttis end juba leti najale valmis, et juttu ajada. ”Teie lapsed,” osutab naaber peaga K ròdu suunas, ”nutavad. Si sente.” See olla kyll tulnud justkui àmbritàis kylma vett.

Millest ma aga tegelikult kirjutada tahtsin, oli see, et yhel reede òhtul oli mul K juurde asja. Pògusast asjatoimetusest sundis reedeòhtune drink K kòògis ning kui ma ykskord end Nummikuga koju minema asutasin, jàime vàlisukse peale veel pikalt lobisema. Kuna K tahab hirmsasti harjutada, siis lobisesime itaalia keeles. Yks teema viis teiseni ja kokkuvòttes leidsime, et meie Itaalia-kogemus on vàhemalt yhes asjas tàpselt samasugune. Teie seal, kes te nyyd Itaalia idylli ootate, jàtke alljàrgnev vahele.
Enne Itaaliasse kolimist pead end justkui lugupidamist vààrivaks kodanikuks. Ylikoolis kàinud. Maailmanimega ettevòtetes karjààri teinud. Igasugu konkursse kinni pannud. Eesmàrke tàitnud. Reisinud. Tàhtsate ja rikastega sòbrustanud. Vòrdlemisi enesekindel yhesònaga. No igal naisel leidub probleeme a la peff on lottis ja nii edasi, aga yldiselt ikkagi tead oma kohta maailmas.
Vot ja siis maandud Abruzzos. Sòpru-tuttavaid ei ole, nii et esimesed kokkupuuted kohalikega tekivad teenindussituatsioonides, liikluses, naabritega jne.
Paned tàhele kahte asja. Esiteks kohalike seas ei leidu inimest, kes justkui sympaatne tunduks vòi mòttelaadilt sobiks. Enamus inimesi on vòrdlemisi agressiivse ja harimatu kàitumislaadiga maakad, kes isegi itaalia keelt korralikult ei rààgi (vòòrkeelte oskamist oodata on puhas ulme), suitsetavad laste mànguvàljakul, ei korista oma koerte sitta tànavalt, lòòvad oma vòsukesi lahtise kàega ja annavad neile – oh dear! – suhkrut ning yldiselt on sallimatud kòige suhtes, mis on ”teistmoodi”. Imelikult kàivad riides ka, kusjuures.
Teiseks needsamad maakad, kellest sa ilmselgelt oled sada korda erudeeritum/reisinum/ /edukam/treenituma peffiga jne kàituvad sinuga uskumatult ebaviisakalt. Kas ignoreerivad tàielikult vòi annavad vàga-vàga selgelt mòista, et sa oled b-kategooria kodanik. Nàiteks poes/baaris sind ei teretata. Lòuna-Itaalias elava expati klassika on see, et seisad jàrjekorra àra, juba oled leti ààres ja – midahekki – siseneb keegi proua, kablutab sinust yle nagu kàrbsesitast ja asub oma tellimust esitama. Poodnik ei tee ka ytlemagi, et vaat see vàlismaa provva oli tegelikult enne siin. Kusjuures sa vòid olla seal poes juba kaheksa korda kàinud.

Alguses oled justkui nòutu. Mis mul viga on?  Mida ma valesti teen? Miks nad minuga nii tigedad on? Ma olen ju ometigi nii erudeeritud/reisinud/edukas/treenitud peffiga maailmakodanik, kes on igale poole teretulnud!
Kuude ja aastate mòòdudes tutvud mòne viisaka inimesega, elad pisut sisse ka ja hakkad mòistma, et Abruzzo elanikkond on enamuses working class. Peamised tòòandjad on siin pòllumajandus, vàikesed sinikraelised perefirmad (baar, pesumaja, pudupood) ja avalik sektor. Siin on niivòrd vàhe selliseid institutsioone vòi firmasid, mis vajaksid ylikoolis kàinud, vòòrkeeli rààkivat, misiganes ajutegevust eeldavat ametit kòrgel tasemel oskavat inimest, et pòhimòtteliselt neid inimesi ei ole siin. Abruzzo populatsioon on valdavalt madala vòi keskmise haridustasemega, madala vòi keskmise sissetulekuga, manuaalseid tòid tegevad inimesed, kes kàituvad nii nagu taolisele kirjeldusele vastav inimene ikka kàitub, kui oma territooriumil veidrikku vàlismaalast kohtab.

See teadmine kohalike kàitumist eriti ei muuda, kyll aga on Abruzzos elamine olnud vàga kasulik alandlikkuse òppetund. Selles mòttes, et kui oled end vààrtustanud nàiteks tòò/hariduse vòi muu vàlise atribuutika làbi, siis taoline kogemus suunab sind mòtlema sellele, mis enda sees head ja vààrtuslikku on. Paneb pàris tòsiselt vààrtustele mòtlema. K-ga seda pole juhtunud, aga mina hakkasin mediteerima ja budistlikku kirjandust lugema. Tòsi ta on, et nelja lapse kòrvalt vist eriti ei jòua mediteerida ja budismist huvituda.

Kogu see jutuajamine – lisaks pògus rànt kohaliku koolisysteemi ja lasteaedade tagurlikkuse teemal – toimus K esikus, itaalia keeles ja valju hààlega. Note to self: peaks K-lt uurima, kuidas majanaabritega viimasel ajal làheb 🙂

11 kommentaari »

Pastina for anyone?

Andrei Hvostovi “Sillamàe passioon” inspireeris mind sòna vòtma Itaalia kòògi teemal. Aga ma arvan, et te ei leia seda retsepti mitte yhestki Itaalia kokaraamatust, mistòttu ilmselt kvalifitseerub vabalt Teiseks Itaaliaks.

Yhesònaga, kes on “Sillamàe passiooni” lugenud, meenutab siinkohal seika, kus vàike Andrei nàgi Itaalia filmi, mille tegevuskàik nàgi ette, et keegi itaalia poiss ei saanud supi sisse toorest muna ning oli aru saada, et taoline syndmuste kulg polnud kaugeltki mitte helge.  Andrei jàllegi oli hàmmeldunud, kuidas taoline ròlgus nagu toores muna supi sees vajalik saab olla.

Vot mina arvan jàrgmist. See toore munaga (konkreetsel juhul ilma munata) supp, mis Andrei nàhtud filmis figureeris, on Itaalia lastetoidu klassika ehk pastina. Kòik mu tuttavad teavad seda rooga ja rààgivad, kui hea asi oli pastina ja kuidas nende lapsepòlve lemmiktoit oli pastina ja yleyldsegi lapsepòlv ilma pastinata pole ikka yks òige lapsepòlv. Mina emana pean ka pastina’t hea sònaga meeles, sest see on yks vàheseid asju, mille valmistamine vòtab 10 minutit aega ja mille Nummik hea meelega àra sòòb. Kusjuures. Khm khm. Pàris maitsev on.

Vaja làheb:
.. peotàis titele sobivas suuruses pastat (stelline, grattini vòi muu taoline)
.. 2 klaasi vett (soovi korral vòib puljongit kasutada)
.. 1 muna
.. 1 tykk formaggino’t vòi selle puudumisel ca 1-2 spl sulatatud juustu
.. maitsestamiseks natuke soola ja soovi korral parmesani juustu

Valmistamine:
1. Panna vàhese soolaga maitsestatud vesi keema, kui keema tòuseb, siis pasta sisse.
2. Pasta keeb umbes 8-10 min. Seda aega kasutada muna lahtikloppimiseks ning titele selgitamiseks, et praeahju ja sahtlitesse ei ronita. (Kust inimene selle peale tuleb, et vòiks sahtlisse ronida?)
3. Kui pasta on valmis, lisada klopitud muna ja segada kuni muna on kyps.
4. Lisada formaggino ja segada làbi.
Nii lihtne oligi!

11 kommentaari »

Meanwhile..

Roomas askeldusterohkest elust naasesime hetkeks Abruzzosse, kus jàtkub sygisene vaikelu.

Francavilla rannad on puhkajatest tyhjenenud. Rannatoolid ja pàikesevarjud on kokku korjatud. Ainukesed inimesed, keda rannas kohtab, on kalurid, metalliotsijad ja koerajalutajad. Jei! Suvi on làbi ja koerad vòivad jàlle rannas kàia!

Leidsime vòimaluse ka vàikeseks jalutuskàiguks olustikus, mille nimetus on siinkandis stradine contadine. Pòllumeeste teerajakesed, mis mòeldud peamiselt traktoriga làbimiseks ja oliivide vòi viinamarjade juurde pààsemiseks. Viinamàed on selleks korraks hyljatud, sest saagikoristus on làbi. Oliividega hakatakse tegelema novembris:

 

Ma arvan, et Halloween on siinkandis nii populaarne yritus sellepàrast, et kòrvitsahooajaga seoses tuleb niikuini neid kerasid kuskil ju hoida, nii et miks mitte siis juba vàravapostil:

Tollo kylas elavat yks hàrra, kes kàivat majast majja ja lòikavat kòrvitsatele nàod pàhe. Jàrgmisel nàdalavahetusel proovin siis juba nàgudega kòrvitsaid jààdvustada. Ikka tingimusel, et jumal annab, ilusat ilma peab ja kuuseis pildistamist soosib.

Kusjuures, kas pole hàmmastav kui eestipàrast pilti Kesk-Itaalias teha 6nnestub:

 

2 kommentaari »

S6numeid Roomast

Nyyh! Kuidas seda nyyd sònastadagi. Arvad, et teed plaane, aga siis teeb elu sinuga… oma plaane. Pikemalt detailidesse syyvimata annan siinkohal teada, et edaspidi hakkab ilmselt Roomast rohkem postitusi tulema kui mu koduregioonist Abruzzost. Siinkohal vòiks pikalt heietada teemal “mis on kodu ja kus on kodu”, aga las ta seekord jààda.

Mu esimene Rooma-kogemus, kokku 2 aastat, ei olnud just silmapaistvalt helge, mistòttu seekord ma erilisi illusioone ei olnud. Magamistoa aknast avanev vaade kinnitas veendumust, et kui sa pole just kontrollimatult rikas, ònnesàrgis syndinud vòi lihtsalt pimedusega lòòdud italofiil, pole Roomast erilist silmailu vòi helgust oodata.

Làhemal vaatlusel aga peab tòdema, et see kivisein on omal moel ysna vòluv. Tore on sumedal òhtul magamistoa aknal kòhutada ning imetleda seda vàrvide, trellide ja antennide kakofooniat. Kui taevas lillakaks ning seejàrel mustjaks siniseks tòmbub, syttivad kiviseina akendes kollased tulukesed, vàikesed inimesed òhtustavad, vaatavad televiisorit ja kòhutavad ròdudel. Ilmselt vahivad meie maja ja imetlevad seda vàrvide, trellide ja antennide kakofooniat.

Rooma on suur linn ja siin on kindlasti igasuguseid inimesi, aga viimastel pàevadel olen teada saanud, et siin elab vàhemalt yks romantik:

ja yks mees, kes esitleb end ausa itaallasena:

Viimane tekitab kysimusi. Nàiteks, kas pàriselt AUS inimene reklaamiks end ausana? Kas itaallane – ja eriti roomlane – usub itaallast, kes vàidab, et ta on aus? Madalad hinnad? Tavaliselt kvaliteetne tòò (ergo “aus maaler”) ja madal hind ei kài kokku. Yhesònaga, mina ei helistaks sellel numbril, aga kindlasti tuleb kuulutuse vàljamòtlejat kiita selle eest, et oskab eristuda.

1 kommentaar »

Penne

Pennest rààkides tuleb vast kohe tàpsustada, et ma ei kavatse siin heietada ei pastast ega pliiatsitest vaid armsast keskaegsest màgilinnast meie kaunis, kuid kylaliste suhtes pisut tòrksalt meelestatud Abruzzos.

Kui Pescarast sòitma hakata, siis Penne asub natuke peale Loreto Aprutino’t, millest ei saa kirjutamata jàtta, sest tegemist on Abruzzo oliiviòlinduse epitsentriga. Kui meie kandis Chieti provintsis on iga endast lugupidav màenòlv vòi kyngas viinamàeks kehastunud, siis mida làhemale Loreto Aprutinole, seda enam annavad viinamarjad oliividele teed ning lòpuks peale oliivide muud ei nàegi.
Ma olen alati tahtnud novembrikuu paiku Loretosse minna, et vàikesi frantoio‘sid kylastada, vàrsket òli nuusutada ja muidu targutada selle yle, et kas Dritta on parem cultivar kui Gentile ja miks on Abruzzos peamiselt Gentile ja kuidas see ikka nii on, et monocultivar òlisid eriti saada ei ole ja kas ei oleks juba aeg, et general public oleks oliividest sama teadlik nagu viinamarjadest ja veinist – sest nagu me kòik teame, cultivar on sisuliselt justkui DOC ja mààrab pàris palju òli maitseomadusi. Mitte, et ma oliiviòlist midagi teaks, aga mulle hirmsasti meeldib kuulata, mida oliiviòli inimesed rààgivad ja kooris targutada, kas maitstavas òlis on ikkagi tunda rohelist muru ning piisavalt pikantset janiiedasi. Aga tulgem tagasi Pennesse.

Teel vòis imetleda peamiselt kuppelmaastikku ja oliivisalusid. Ysna maaliline:

Oliivipuud

Olime vòrdlemisi hilja teele asunud –  umbes keskpàeval. Mis tàhendas, et kuskil Loreto Aprutino kandis oli kell peaaegu yks.  Mis itaalia keeles, pyhapàevasel pàeval ning Abruzzos tàhendab, et kui NYYD KOHE lòunalauda ei istu, siis enne òhtut syya ei saa. Taamal paistis Loreto Aprutino linn, aga vajasime kiiremaid lahendusi.

Loreto Aprutino

Nagu vòluvàel màrkasime silti “Agriturismo Il Portico”, eesti keeles “Kaaristu”. Kaaristule tagasi mòeldes on mul pisut konfliktsed emotsioonid. Nimelt pererahvas oli uskumatult sympaatne vanapaar. Nii toredad inimesed, et kohe… no tòesti armsad ja lahked. Agriturismo oli ka armas majake, hàsti hoolitsetud ja kena. Neil oli seal paar teist peret ka ja ysna ilma broneeringuta lubati meid lauda, mis oli neist ka lahke, sest reeglina agriturismo tyypi asutustes tuleb ette helistada, et syya saaks.
Ootasime nummi puidust varikatuse all lòuna valmimist, nautisime agraaridylli ja imelist panoraami (vt ka: suvepàev Provence’s, lapsepòlv maal vanaema juures). “Kaaristu” pererahvas oli ka lastele mòelnud, mis tàhendas, et Nummikul oli ohtralt kòikvòimalikke turnimisvòimalusi ja yldse polnud vaja teda ohtlikest kohtadest àra tòsta vòi maast leitud suitsukonisid ta hammaste/sòrmede vahelt kangutada. Kusjuures! Tualetis tuli kraanist soe vesi! Sellist luksust ei nàe Itaalias yldse mitte igal pool. Oh, ja nad teevad ise orgaanilist oliiviòli seal ja puha. Yhesònaga, ma peaaegu soovitaks seda kohta kòigile maailma inimestele, aga – siit tulebki mu kahetiste emotsioonide pòhjus – toiduportsud olid uskumatult tillukesed! Ma pole Itaalias kunagi nii tyha kòhuga lòunalauast tòusnud. Pyhapàeval! Maitse poolest oli toit tubli keskmine. Eestis oleks gurmee, aga Itaalias on normaalne sòòk. Nummiku suureks lemmikuks osutusid paneeritud baklazaanid. Need on nyyd meie koduses menyys ka. Aga muidu oli kòik imeilus ja suurepàrane, nii et kui te vàga suure isuga inimesed pole, siis www.ilportico.org on selle toreda majakese koduleht. Asub Loreto Aprutino ja Penne vahel.

Edasi Pennesse. Penne suhtes mul ei ole konfliktseid emotsioone. Kui nyyd keegi kysib, kuhu màgilinna minna vòiks, siis Pennet soovitaks julgelt. Penne on esiteks silmale vàga armas vaadata. Hàsti kompaktne – asub neljal vàikesel kynkal – ning ilumeelt ei riiva keskaegset vanalinna piiravad 60-ndate kortermajad, mida enamasti Itaalia linnades kohata vòib.
Keskajal oli Penne tohutult tàhtis linn, regiooni keskus ja puha. Tàna on Penne vàike màgilinn, ca 12000 elanikku. Pyhapàeva pealelòunal seal ringi jalutades tekkis tunne justkui viibiksime vaimude linnas. Kui vàlja arvata baroksete kurvidega naispolitseinik, kes lahkelt selgitas, kuhu suunas minna, seejàrel oodata palus ja autost Penne linna kaardi tòi, ei nàinud me yhtki inimest. Kyll aga kostis majade akendest vòi paksude kivimyyride tagant jutukòminat, laste kilkeid, taldrikute pesemise hààli, aeg-ajalt hoovas ninna kohvilòhna, nàhtamatud tuvid kudrutasid kuskil. Aga yhtki inimest me ei nàinud. Hiljem jòudsime ringiga Penne keskmesse, piazza Luca da Penne’le tagasi ning siis nàgime kyll inimesi. Punane Rist korraldas seal miskit heategevusyritust. Lastele jagati òhupalle ja korjati raha mingi defineerimatu initsiatiivi jaoks. Vahva oli see, et tàiesti spontaanselt avanes vòimalus osaleda lastevanematele mòeldud esmaabikursusel, kus nukkude peal nàidati, mismoodi jònglast làmbumisest pààsta. Proovida sai ka. òhupall anti ka 🙂

Mis Pennes silma jài?

Barokk. Penne barokkstiilis maju vaadates tekkis tung mòne baroki asjatundjaga vestelda. Nimelt mida rohkem siin baroki synnimaal seda oplutentset stiili nàen, seda enam tundub, et esinevad mingid alamvoolud ja erinevad harud. Pennes domineeris lille- ja taimeteema valdavalt. Yks maja oli kuidagi egiptuse motiividega kaunistatud jàllegi. Sitsiilias (Trapanis ja Ennas) tundus, et lòvid ja muud opulentsed loomad domineerisid taimeriigi yle. Vahest làheb barokiga nii nagu esmaabikursusega, et tàiesti ootamatus kohas – miks mitte kuskil suvalises stepis vòi Pekingi metroos – pòrkan vastu ràndom kunstiteadlast ja siis saan kysida.

Tellisemotiiv. Kus barokki pole, seal on iidsed telliskivihooned. Paar pàris huvitavat telliskividest katedraali ja yks tànav, mida minu meelest Pika jala tegijad oleks vòinud vaatamas kàia, enne kui nad selle talvel liuvàljaks kehastuva tànavakese vàlja mòtlesid. Pennes làheb ka talvel ysna kylmaks, nii et need tellistest astmekesed on ysna geniaalne lahendus minu arvates. Telliskivide kasutamine on Pennele hàsti iseloomulik, ilmselt seotud sellega, et Penne alla jààvad màekesed on telliste meisterdamiseks soodsa pinnasega.

Nummid kitsad tànavad. Ilusad vaadata ja toredad turnida.

Huvitavad uksed. Penne peamisel piazzal -piazza Luca da Penne – oli kaks vàga pònevat ust tàpselt vastamisi. Yhel pool Rifondazione Communisti Italiani peakontor. Kuigi suure plagu visuaalne lahendus nàib lubavat revolutsiooni ja draamat, kutsutakse tegelikult kasutatud raamatute turule. Itaalias on kombeks, et kooliòpilased peavad iga kooliaasta alguses endale uued raamatud ostma. Nii korraldataksegi septembris kasutatud raamatute myyki, et eelmise aasta òpikud neile myytada, kes pàris uut osta ei saa/taha.

Kommunistide staabile vastandub nii stilistiliselt kui ka sisu poolest parfymeeriakaupluse “Pàrl” elegantne uks ja puitnikerdustega vaateaknad. Sulmonas nàgin sarnast kommipoe ust ja tekib kysimus, kas see on mingi koolkond? Vòi on need mòne kohaliku puusepa sedòòvrid erinevates kohtades? Note to self: vestelda kunstiajaloolasega. Huvitav ukse juures asjaolu, et on klaaspinnad on tegelikult peeglid. Aeg on neid iidseid peegleid tuhmistanud (vòi polnud mul òiget objet ja filtrit kaasas), mistòttu pildi pealt seda peeglivàrki nii tàpselt nàha pole. Vòin òelda, et pàriselus on puitnikerdiste ja plekiliseks tuhmunud peeglite kombinatsioon vòrdlemisi vòluv.

Kuna lòunalauast sai ysna tyhja kòhuga tòustud, jài silma Osteria del Leone. Uks oli kòikvòimalike Gambero Rozzo ja Michelini kleepsude alla mattunud, nii et kindlasti yks vààrt gurmeekoht, kuhu tasub lòuna ajal sattuda.

Kas tohib natuke ràntida ka? Nimelt leidsin sellise originaalse katedraali – barokk, aga tellistest. Esindab vàga kokkuvòtlikult Penne linna atmosfààri ning yldmuljelt on rustikaalne, elegantne, looduslàhedane – justkui Skandinaavia disain.

detail

Yhesònaga, seisan objekti ees, kael òieli ja leian selja tagant jàrgmise infotahvli:

Nyyd, lubage, ma ràndiks pisut! Mismòttes selline mòttetu tahvel! Kogu selle jutujoru sees on kolm sònumit: ehitatud 17.sajandil, ymber ehitatud 1773 Compagnia della Pietà poolt, fassaad (milletaolisele Abruzzos vòrdset ei leidu) pàrineb 19.sajandist ja selle joonistas penne kodanik Castiglione. Kogu ylejàànud tekst on pòhimòtteliselt selle kiriku visuaalsete omaduste kirjeldus. Ma – pagan vòtaks! – seisan selle kiriku ees.  See kirik on eriline! Hingetuksvòttev. Pàriselt ka. Ma tahan sellest rohkem teada! Miks ta selline on? Miks just Pennes? Aga teie? Kirjutate siin, et kirikul on fassaad ja altar – kui ma juba siia ette seisma jàin, siis ma nàen isegi ju! Uff! Mis toob mulle meelde Palermo teatri ekskursioonijuhi, kes juhatas meid yhest ruumist teise kommentaaridega stiilis:”Selles ruumis on kaheksa akent ja neli ust.” Teatrisaalis mòtlesime Rokuga lolli nalja teha ja kysida, mitu istet on, aga preili loendur ennetas meie kysimust ja alustas teatrisaali tutvustamist istmete arvust. Uskumatu huumor!

Tuleviku tarbeks jài silma, et Penne làhedal asub Penne tehisjàrv, mis tànaseks olla yks imekaunis loodusnàhtus ja see, et Club Alpino Italiano korraldab Gran Sassole ja yldse Apenniinidesse pàris huvitavaid ekskursioone. Kui rohkem aega oleks, siis yhendaks yhte pàeva Penne linna (koos Osteria del Leonega) ja jàrve, Loreto Aprutino ning natuke màgesid ka.

5 kommentaari »