Naabrite voodilina. Minu r6dult n2htuna.

voodilina

Gran Sasso

Ma pean selle siia kirja panema. Peaasjalikult, et endal meelest ei làheks.

www.gransassolagapark.it ja siit tuleks kevade poole hakata uurima, mis matku ja yritusi korraldatakse. Eriti huvitav on vòimalus hobusega Gran Sassole tiir peale teha (ca 300km), aga ilmselt jòukohasem on paaritunnine jalutuskàik.

Gran Sasso on Apenniinide kòrgeim màgi (2912 m). Pàris armas ja teravmeelne itaallastest see màekene Suureks Kiviks nimetada. Talvel kàiakse seal peaasjalikult suusatamas vòi siis ei kàida yldse, sest on ohtlik. Mulle tundub, et Abruzzos nàeb seda màge peaaegu igalt poolt. Ainult siis vist ei nàe, kui nàiteks Fara San Martinos màe kòrval seisad, sest need màed on pagana suured tegelikult. Fara San Martino on mu kòige lemmikum màgilinn, aga sellest teinekord.

Alandlikkuse òppetund

Mul on Francavillas uus sòbranna: proua K. Inglismaalt.
Proua K Itaalia-elu on kestnud pisut yle aasta ja olnud vòrdlemisi tragikoomiline. Nelja lapse emana hàmmastab K-d kòige rohkem see, et itaallased TEDA tànaval peatavad, et manitseda “teie laps tahab juua” vòi òpetada “pange palun lapsele myts pàhe”
Yhtlasi on K-l majanaabrid, kes temaga muidu eriti seltskondlikud ei ole, aga selle eest on kàinud koputamas, kui lapsed liiga kàrarikkalt màngivad. Itaalias?! Ma elan kortermajas ja kuulen kolm maja edasi, kuidas yks Itaalia laps iga jumalast ònnistatud pàev kriiskab nagu metsloom. Rààkimata nendest kolmest vahepealsest majast, kus samuti itaalia lapsed ja nende emad kriiskavad. Ja nyyd sedasi ahistavad K-d, kelle neli last vanuses 2-6 istuvad sòògilauas reas, rààgivad vaikselt kahes keeles juttu ning sòòvad noa ja kahvliga!
Ykspàev aga làheb K baari kohvile ja tema majast keegi proua sealsamas. ”Buongiorno!” Ohjeebus, kuidas proua K làks elevusse! Mòelda vaid, naaber rààgib minuga! ”Buongiorno,” teatas K reipalt vastu ja sàttis end juba leti najale valmis, et juttu ajada. ”Teie lapsed,” osutab naaber peaga K ròdu suunas, ”nutavad. Si sente.” See olla kyll tulnud justkui àmbritàis kylma vett.

Millest ma aga tegelikult kirjutada tahtsin, oli see, et yhel reede òhtul oli mul K juurde asja. Pògusast asjatoimetusest sundis reedeòhtune drink K kòògis ning kui ma ykskord end Nummikuga koju minema asutasin, jàime vàlisukse peale veel pikalt lobisema. Kuna K tahab hirmsasti harjutada, siis lobisesime itaalia keeles. Yks teema viis teiseni ja kokkuvòttes leidsime, et meie Itaalia-kogemus on vàhemalt yhes asjas tàpselt samasugune. Teie seal, kes te nyyd Itaalia idylli ootate, jàtke alljàrgnev vahele.
Enne Itaaliasse kolimist pead end justkui lugupidamist vààrivaks kodanikuks. Ylikoolis kàinud. Maailmanimega ettevòtetes karjààri teinud. Igasugu konkursse kinni pannud. Eesmàrke tàitnud. Reisinud. Tàhtsate ja rikastega sòbrustanud. Vòrdlemisi enesekindel yhesònaga. No igal naisel leidub probleeme a la peff on lottis ja nii edasi, aga yldiselt ikkagi tead oma kohta maailmas.
Vot ja siis maandud Abruzzos. Sòpru-tuttavaid ei ole, nii et esimesed kokkupuuted kohalikega tekivad teenindussituatsioonides, liikluses, naabritega jne.
Paned tàhele kahte asja. Esiteks kohalike seas ei leidu inimest, kes justkui sympaatne tunduks vòi mòttelaadilt sobiks. Enamus inimesi on vòrdlemisi agressiivse ja harimatu kàitumislaadiga maakad, kes isegi itaalia keelt korralikult ei rààgi (vòòrkeelte oskamist oodata on puhas ulme), suitsetavad laste mànguvàljakul, ei korista oma koerte sitta tànavalt, lòòvad oma vòsukesi lahtise kàega ja annavad neile – oh dear! – suhkrut ning yldiselt on sallimatud kòige suhtes, mis on ”teistmoodi”. Imelikult kàivad riides ka, kusjuures.
Teiseks needsamad maakad, kellest sa ilmselgelt oled sada korda erudeeritum/reisinum/ /edukam/treenituma peffiga jne kàituvad sinuga uskumatult ebaviisakalt. Kas ignoreerivad tàielikult vòi annavad vàga-vàga selgelt mòista, et sa oled b-kategooria kodanik. Nàiteks poes/baaris sind ei teretata. Lòuna-Itaalias elava expati klassika on see, et seisad jàrjekorra àra, juba oled leti ààres ja – midahekki – siseneb keegi proua, kablutab sinust yle nagu kàrbsesitast ja asub oma tellimust esitama. Poodnik ei tee ka ytlemagi, et vaat see vàlismaa provva oli tegelikult enne siin. Kusjuures sa vòid olla seal poes juba kaheksa korda kàinud.

Alguses oled justkui nòutu. Mis mul viga on?  Mida ma valesti teen? Miks nad minuga nii tigedad on? Ma olen ju ometigi nii erudeeritud/reisinud/edukas/treenitud peffiga maailmakodanik, kes on igale poole teretulnud!
Kuude ja aastate mòòdudes tutvud mòne viisaka inimesega, elad pisut sisse ka ja hakkad mòistma, et Abruzzo elanikkond on enamuses working class. Peamised tòòandjad on siin pòllumajandus, vàikesed sinikraelised perefirmad (baar, pesumaja, pudupood) ja avalik sektor. Siin on niivòrd vàhe selliseid institutsioone vòi firmasid, mis vajaksid ylikoolis kàinud, vòòrkeeli rààkivat, misiganes ajutegevust eeldavat ametit kòrgel tasemel oskavat inimest, et pòhimòtteliselt neid inimesi ei ole siin. Abruzzo populatsioon on valdavalt madala vòi keskmise haridustasemega, madala vòi keskmise sissetulekuga, manuaalseid tòid tegevad inimesed, kes kàituvad nii nagu taolisele kirjeldusele vastav inimene ikka kàitub, kui oma territooriumil veidrikku vàlismaalast kohtab.

See teadmine kohalike kàitumist eriti ei muuda, kyll aga on Abruzzos elamine olnud vàga kasulik alandlikkuse òppetund. Selles mòttes, et kui oled end vààrtustanud nàiteks tòò/hariduse vòi muu vàlise atribuutika làbi, siis taoline kogemus suunab sind mòtlema sellele, mis enda sees head ja vààrtuslikku on. Paneb pàris tòsiselt vààrtustele mòtlema. K-ga seda pole juhtunud, aga mina hakkasin mediteerima ja budistlikku kirjandust lugema. Tòsi ta on, et nelja lapse kòrvalt vist eriti ei jòua mediteerida ja budismist huvituda.

Kogu see jutuajamine – lisaks pògus rànt kohaliku koolisysteemi ja lasteaedade tagurlikkuse teemal – toimus K esikus, itaalia keeles ja valju hààlega. Note to self: peaks K-lt uurima, kuidas majanaabritega viimasel ajal làheb 🙂