Uskumatu, kuidas teinekord sisened – selle asemel, et mòòda sòita – tàiesti suvalisse ja tàiesti mittemidagiytleva nimega Mòttetusse Màgilinna – nàiteks Canosa. Jalutad paar sammu ja àkitselt voila! selline panoraam.
Kevadel on màgivaated mu suured lemmikud, sest on loodus ilus roheline (mitte suvine kòrbekollane vòi talvine porihall) ja kui pàike taevas sirab, nàeb màeahelikke kòige selgemini ning màgede tippudel on veel lumi, mis teeb nad eriti armsalt fotogeeniliseks.
Yldjoontes oli Canosa pigem aguliromantika poolest rikas. Kui ma oleks Eesti pulmafotograaf, siis vot just sinna ma saadaks pruudi-peigmehe turnima. Pruudile kollased kummikud jalga ja peigmehele… maitea… sonimytsi pàhe. Vot ja siis teeks selle klassikalise foto, kus noorpaar seisab nàiteks lagunenud aknaluukide ees, jalad sissepoole ja hoiavad teineteisel kàest kinni nagu kaks topist. Pruudil vòiks olla kimbu asemel òitsev basiilik vòi miks mitte ka nàiteks hooaja kòògivili spargel. Ai kui kahju, et ma pulmafotograaf ei ole. Nàete, kui palju originaalseid ideid mul oleks!
Kusjuures ma vaatan seda sòidukit ja tòesti aru ei saa. Nii vàikeses linnas, kus on tànavad tyhjad ja parkimiskohti jalaga segada, leidub inimene, kes pargib oma saani sellisesse kohta. Ja kuidas ta sealt vàlja tuli? Tòmbas kòhu sisse ja siis sahistas mòòda seinaààrt, samal ajal tàhelepanelikult jàlgides, et aknaluukide vòi euroalusega pintsakusse auku ei tòmba vòi tuli kòrvalistuja uksest vàlja?
Teine Itaalia 