Teine Itaalia

Pàriselu. Ei mingit pàikeselist Toskaanat ja maagilist Veneetsiat.

Tagasi teemasse ehk Sant’Agnese ja Santa Costanza

Viimase aja sydmused Itaalias nàitavad, et sa vòid olla kyll 11 kuud raha sààstnud, puhkuse kysinud ja miskòikveel, et tulla Belpaese vaatamisvààrsusi uudistama, aga keegi ei garanteeri, et just sinu plaanitud pàeval ja kellaajal ei ole parajasti tòòtajate ametiyhingu koosolek.

Mis tòi mind mòttele, et kui peaks juhtuma, et Colosseo iidsed vàravad* taaskord kinni on, siis ei maksa yldse seal nukralt hulkuvaid kasse vahtida vòi lasta end gladiaatoritega koos pildistada, endal nutuvòru suu ymber. Pigem soovitaksin jalutada làhedalasuva Piazza Venezia bussipeatusesse, vòtta buss nr 60 ja sòita nagu valge inimene kunagi mòòda Via Nomentanat ja astuda maha peatuses St Agnese/Santa Costanza. Vòi siis vòtke sealtsamast Colosseo juurest metroo Linea B1, suund Conca d’Oro ja 15 minuti pàrast astuge maha peatuses St Agnese/Annibaliano.
Siit leiab vintsutatud turist yhe Rooma ysna vàhetuntud, aga selle eest sisuka vaatamisvààrsuse, mis mulle isiklikult vàga meeldib. No ma olen siin mòningaid reisijuhte lapates avastanud, et St Agnese/Santa Costanza on tavaliselt umbes 20ndana àra ka toodud, aga no tòstke kàed, Roomas kàinud inimesed, kes pole olnud Colosseost, Vatikanist ja Fontana di Trevist pimestatud ning pàriselt siia jòudnud on.

St Agnese

Vaatamisvààrsus ise on yks vòluv varakristlik kirik. Alguses olid selle koha peal kristlaste katakombid, nagu neid Roomas ikka leidub. Siis juhtus 13-aastase St Agnesega selline kehv lugu, et ta polnud nòus miskise mòjukal positsioonil oleva mehega abielluma, kuna oli otsustanud Kristuse pruut olla. Karistuseks ta hukati. Selle hukkamise ymber on igasuguseid lugusid ja legende ning katakombides ilmnes, et St Agnesega koos maeti ka tema òde vòi kasuòde (jàllegi ajaloolased pole kindlad, sest Vana-Roomas oli kasutusel termin sorella di latte, mida siis selle òe/kasuòe kohta mòned allikad kasutavad). See pole ka eriti selge, miks òde ja mis asjaoludel. Anyhow, kristlased asusid St Agnese hauale massiliselt palverànnakuid korraldama. Kuna massid muutusid ysna kontrollimatuks seal katakombide ymber, siis ehitati St Agnesele pyhendet kirik, et palveràndurid saaksid seal rahulikult tegutseda.
Mòni sajand hiljem (4.sajandil) lasi imperaator Konstantin Suure tytar Constantia St Agnese auks yht-teist ehitada, sealhulgas ka mausoleumi, kus nime jàrgi otsustades on ta ise maetud, aga jàllegi tegelikult paistab, et mausoleum sai alles peale tema surma valmis ja mònede allikate kohaselt on sinna hoopis maetud tema òde Helena.
Aga vaadakem nyyd làhemalt, mida see tore vaatamisvààrsus pakub.

St Agnese

Rahu ja rohelus
Enda esimestest Itaalia-kàikudest màletan, et pidevalt oli hirmus kàra ymberringi ja ei tea, mida oleks andnud, et natuke rahus ja vaikuses olla ning vahest ka kuuma pàikese eest varjus. Siit leiab seda kòike. Turiste on vàhe. Jàrjekordi pole. Kirik ise on aktiivselt iga pàev kasutuses ja seetòttu alati lahti. Ettenàhtud aegadel on jumalateenistused, aedades jalutatakse, màngitakse jalgpalli ja tennist, lapsed jooksevad, vanamehed lòògastuvad  baaris. Community igapàevane elu kàib, aga kuna aiad on suured, siis mòòdukast melust hoolimata on leiab alati rahuliku koha spirituaalseteks mòtisklusteks.

St Agnese aiad

St Agnese kirik
Oh, ma ise sattusin sinna kirikusse esimest korda tàpselt jumalateenistuse ajaks ja kui mul poleks katoliku kirikust seda arvamust, mis mul on, siis selle kiriku pòhjal otsustades oleks kohe otsustanud katoliiklaseks hakata. Maailma kòige sympaatsem asi on see, kui suures ja glamuurses kirikus saadab jumalateenistuse laule oreli asemel kitarr. Kòlas vàga hubaselt ja… ee…. varakristlikult. Selline vahva lòkkeòhtu atmosfààr. Kiriku kohta mul muud arvamust ei ole, kui et kahtlemata glamuurne, yhes galeriis on ilusti yles pandud katakombidest pàrit hauaplaatide fragmendid.

St Agnese

St Agnese

Vòluvad katakombid
See on St Agnese kòige magusam osa, ma ytleks. Peale San Callisto pole ma Roomas teistes katakombides kàinud, nii et mine tea, mis kòik nàgemata on, aga vàhemalt St Callistos olid uskumatud jàrjekorrad, katakombi ekskursioon ise peale kòike seda jàrjekorras seismist kestis pettumusttekitavalt vàhe (oli ehk 10 minutit) ja oli ysna pealiskaudne. St Agnese katakombid on aga hoopis midagi muud! Esiteks muidugi jàrjekorda ei ole. Peale meie mòned saksa turistid. Teiseks giid oli parim, mida mul Itaalias on ònnestunud nàha. Ilmselt pàriselt ajaloolase haridusega ja ise katakombidest ysna huvitatud. Rààkis hàsti huvitavalt, vastas meeleldi kysimustele, rààkis varakristlaste elust ja matusekommetest ja kui ekskursioon siingi vàga yle veerand tunni ei kestnud, sain ma sealt oluliselt rohkem elamust kui San Callistost. Atmosfààr oli samuti meeldivalt hubane (kui nii vòib katakombide kohta òelda), mitte selline… anna-oma-10-eurot-siia-ja-head-aega-turist-meeleolu, mida ma Tàhtsate Vaatamisvààrsuste juures kogenud olen. Pildil on muide St Agnese sarkofaag ja nagu me vapist nàeme, siis vanasti ei peetud seda vulgaarseks kogu maailmale kaagutada, et “oooo ma tegin heategevust”. Vapp olla nimelt sarkofaagi ja St Agnese katakombidest ylestoomise yritust finantseerinud perekonna oma.

St Agnese katakombid

Santa Costanza mausoleum
Mulle teadaolevalt on kodanikke, kes tulevad Rooma spetsiaalselt mosaiike vaatama. Ilmselt neil on see mausoleum juba ammu nimekirjas, aga isegi kui te pole suured mosaiigihuvilised, siis neid mosaiike soovitaks kyll làhemalt vaadata. Mausoleum ise on huvitav  sellepàrast, et siinsetel mosaiikidel kohtab nii paganlikke kui kristlikke elemente, mis olla yks tàhelepanuvààrsemaid nàiteid kristliku symboolika varasetest vàljakujunemise aastatest.

Santa Costanza

Santa Costanza

Santa Costanza

Kas pole kena gobelààntehnikas vaip? Tegelikult on see yks Santa Costanza mausoleumi laemosaiikidest.

*Hakkasin siin mòtlema, et kui Colosseos kàib pàriselt 7.000 inimest pàevas, nagu vàidetakse ja arvestades, et pilet maksab keskmiselt 12 eurot, siis nende pàeva kàive on 84.000 eurot. Arvestades, et Colosseo on iga pàev lahti (no vòtame 1.jaanuari ja 25.detsembri vàlja ja kindluse mòttes veel 2 pàeva maha), siis teeb see aastakàibeks ca 29,5 miljonit eurot puhtalt piletitulust. Siinkohal on mu kysimus: miks ei ole Colosseo tòòtajatele 6 kuud palka makstud ja miks finantseerib Colosseo renoveerimist Tod’s 25 miljoni euroga? Kuhu nad panevad selle 29,5 miljonit aastakàivet?

Advertisements
4 kommentaari »

Karneval! Karneval!

Carnevale Roma

Carnevale Roma


Tàna yritasime Rooma karnevalimelusse sisse elada, aga jòudsime liiga hilja kesklinna, hàngisime valel piazzal ning kokkuvòttes sai aeg otsa. Aga yhte teemakohaselt riietatud inimest ònnestus siiski kohata.

Lisa kommentaar »

Jàtkuvad nukrameelsed mòttemòlgutused kriisi teemal

Peale seda, kui kriisi pildistasin, vòttis minuga yhendust Ajakirjanik Eestist ning pakkus, et ma vòiksin nende lehele Itaalia kriisist kirjutada. Vahepealset arutelu jms vahele jàttes oli tulemus selline, et ma ei pidanud vòimalikuks artiklit kirjutada. Aga eilses Itaalia Lehes* kirjutab yks Itaalia Ajakirjanik kriisist nii, et kui seda nàgin, siis tundsin àra, mida Eesti Ajakirjanik umbes nàha tahtis. Loodan. Vahest suudab Itaalia Ajakirjaniku kirjutatu isegi Hàrra Einot veenda. Uuriv ajakirjandus just ei ole, aga pàris hàsti vormistatud ilukirjandus vast kyll. Viited poeesiale ja puha. Proovin tòlkida ja mòtte vòimalikult tàpselt edasi anda.

“Kaubanduse Spoon River”

Baar maja all**. See kus esimene hommikukohv juuakse. Yhel hommikul vàljud kodust ja nàed, et seda polegi enam. Eile oli ja tàna mitte. Kriis teeb inetuid nalju, ròòvib meilt isegi meie vàikesed harjumuspàrasused. Nii vàikesed, et màrkame neid alles siis, kui need kaotame. Màrkame sel pàeval, kui leiame end suletud luukide ees – kusjuures ei ole pyhapàev – ja kysime endalt, mis on saanud baaripidajast, kellel oli igale kliendile hea nali varuks ning peale “buongiorno’t” oli alati nimi. Sel pàeval màrkad seda, mida enam ei ole: pudupoodi tànavanurgal, lihapoodi sel teisel tànaval, parfymeeriapoekest ja tòòriistapoodi. Ellujàànuid loetleda on lihtsam kui neid, keda enam ei ole.

Tavapàrane trajektoor omandab uue tàhenduse: reis linnas, mida enam ei ole; linnas, mis jài igaveseks suletud luugi taha, unustatud kunagise vaateakna pimeduses. See on kulgemine tyhjas ruumis, vilkuvate tulukeste vahel, millest yks pòlemas ja kaks kustutatud. Kaubanduse “Spoon River”.  Tolmunud akendest on saanud teadetetahvlid, kuhu riputatakse ykskòik mida. Tyhjaksjàànud kaubanduspinnad muutuvad pigem prygimàgedeks kui leiavad uue rentniku, galeriidest saavad katakombid. Poode suletakse nii perifeerias kui kesklinnas. Ka piazza di Spagna on muutunud, rahutukstegevad tyhimikud yhe ja teise butiigi vahel.

See on metropol, mis kaotab kiirust ja tasapisi muutub jàrjest pimedamaks.  Peale 7.000 poe kadumist eelmisel aastal (ja koos nendega rohkem kui 20.000 tòòkohta) ei ole linn enam sama, mis enne. Kui nii edasi làheb, peame yhe kohvitassi otsinguil autoga teise linna otsa sòitma***.

*Roku hoiatas, et ma ei tohiks kindlasti ajalehe ega ajakirjaniku nime panna, sest siis vòib ajaleht minult artikli reprodutseerimise eest raha nòudma tulla. Ohjeebus, Itaalia. Igatahes ajalehe nimi on eesti keeles “Sònumitooja”. Ajakirjaniku perekonnanimi on selle regiooni nimi mitmuses, mille pealinn on Milaano ja eesnimi on Jeesuse ema nimi. Nyyd on vist risk maandatud, et ajaleht Google Alerti abil mu tòlkenàrakat yles ei leia ning mul hing rahulik, et ma pole siin autorile viitamata tegutsenud 🙂

**Il bar sotto casa. Kuidas seda tàpselt selgitatagi? See on Itaalias omaette institutsioon. “Baar” eesti keeles ei ole yldsegi mitte seesama koht, mis “bar” itaalia keeles. Vbl ma peaksin sellest “bar sotto casa” fenomenist tàpsemalt kirjutama. See on nii… Itaalia asi. Vot ja kui juba “il bar sotto casa” àra kaob, siis ei saa enam kyll millegi peale elus kindel olla.

***kuidas tòlgiksid teadjamad “prendere il raccordo“? Rooma kontekstis mòistagi. Kuidas seda eesti keeles seletada, et yks koht on nii kaugel, et sinna minemiseks pead auto vòtma ja G.R.A.’d pidi jupi maad sòitma? G.R.A.’d , mòtelge! “Prendere il raccordo” on minu jaoks nii tàhendust tàis vàljend, aga vot ei oska eesti keelde panna nii, et mòte sàiliks.

2 kommentaari »

S6numeid Roomast

Nyyh! Kuidas seda nyyd sònastadagi. Arvad, et teed plaane, aga siis teeb elu sinuga… oma plaane. Pikemalt detailidesse syyvimata annan siinkohal teada, et edaspidi hakkab ilmselt Roomast rohkem postitusi tulema kui mu koduregioonist Abruzzost. Siinkohal vòiks pikalt heietada teemal “mis on kodu ja kus on kodu”, aga las ta seekord jààda.

Mu esimene Rooma-kogemus, kokku 2 aastat, ei olnud just silmapaistvalt helge, mistòttu seekord ma erilisi illusioone ei olnud. Magamistoa aknast avanev vaade kinnitas veendumust, et kui sa pole just kontrollimatult rikas, ònnesàrgis syndinud vòi lihtsalt pimedusega lòòdud italofiil, pole Roomast erilist silmailu vòi helgust oodata.

Làhemal vaatlusel aga peab tòdema, et see kivisein on omal moel ysna vòluv. Tore on sumedal òhtul magamistoa aknal kòhutada ning imetleda seda vàrvide, trellide ja antennide kakofooniat. Kui taevas lillakaks ning seejàrel mustjaks siniseks tòmbub, syttivad kiviseina akendes kollased tulukesed, vàikesed inimesed òhtustavad, vaatavad televiisorit ja kòhutavad ròdudel. Ilmselt vahivad meie maja ja imetlevad seda vàrvide, trellide ja antennide kakofooniat.

Rooma on suur linn ja siin on kindlasti igasuguseid inimesi, aga viimastel pàevadel olen teada saanud, et siin elab vàhemalt yks romantik:

ja yks mees, kes esitleb end ausa itaallasena:

Viimane tekitab kysimusi. Nàiteks, kas pàriselt AUS inimene reklaamiks end ausana? Kas itaallane – ja eriti roomlane – usub itaallast, kes vàidab, et ta on aus? Madalad hinnad? Tavaliselt kvaliteetne tòò (ergo “aus maaler”) ja madal hind ei kài kokku. Yhesònaga, mina ei helistaks sellel numbril, aga kindlasti tuleb kuulutuse vàljamòtlejat kiita selle eest, et oskab eristuda.

1 kommentaar »