Più allegria

Krisi kommentaarile mòeldes, ma ei tea, kuidas meil siin armastuse ja lootusega on, aga tsirkusest kyll puudu ei tule. Vòtame nt veeburarikuu. Kòigepealt karneval. Vbl tàiskasvanutel on savi, aga laste ja nendega seotud tàiskasvanute universumis on karneval the big thing. MPS. Finmeccanica. Paavst. San Remo. Valimiskampaania. Ja sel nàdalavahetusel – signori e signore! – valimiskampaania grande finale! Kusjuures, pàriselt ma pole elus nii huvitavat valimiskampaaniat nàinud. Kysimus kòigi huultel – kui palju hààli saab Movimento 5 Stelle? Kui palju vòib hààli saada sellise kampaaniaga, et teles yldse ei kài ja ainult korraldad kohtumisi valijatega? Puhtalt turunduslikus mòttes oleks juba huvitav teada. Kusjuures mis meelsusega see M5S? Vasak? Parem? Whatever. Peaasi on revolutsioon, pangad pòlevad, poliitikud puuakse ja muu taoline.

In other news: yksòhtu jalutasime Rooma downtown’is. Vaatame korraga yhel tànaval – politseiautod, vilkurid, ametisikud, sagimine, inimesed seisavad ja vahivad uudishimulikult. Midagi on kindlasti juhtunud! Kas liiklusònnetus? Làhme vaatame meie ka! Tegelikult ilmnes, et oli Berlusconi ukseesine. Nagu ma aru saan, siis Berlusconi maja ees on kogu aeg selline pinge ja etendus. Hea vàhemalt, et liiklusònnetus ei olnud.

Berlusconi teemal jàtkates, vbl ma korjan endale siit praegu hunniku vaenlasi, aga minu meelest (ja kòigi mu tuttavate meelest) ytles ta tàiesti òiget asja Finmeccanica kopterite pahanduse teemal. Paraku suures àris nii ongi, et kui sa ei lobista, miljoneid ei maksa, diile ei tee, siis myyki ei tule. Berlusconi kyll pehmendas, et kui meie ettevòtted konkureerivad teiste ettevòtetega vàhedemokraatlikes riikides, siis nad peavad samade reeglite jàrgi kàituma (st maksma) kui teised, sest muidu on nad konkurentsist vàljas. Ma arvan, et see “vàhedemokraatlikes” oli puhas poliitiline korrektsus, sest samad skeemid on ka demokraatlikes riikides olemas. Milline silmakirjalikkus teistest poliitikutest ahhetada ja ohhetada, et misasja Berlusconi nyyd ytles! Ma ei usu, et nad ise ka ennast usuvad.

Aa… San Remo teemal. Yhe-noodi-laulu olete juba kuulnud? Kui ei ole, siis siit leiab. Terve laul pysib yhe noodi peal pysti. Esitajaks mu lemmik ironiseerija Elio. Umbes selline projekt nagu eestlaste “Leto Svet”, aga ytleks, et con più gusto.

 

 

 

Karneval! Karneval!

Carnevale Roma

Tàna yritasime Rooma karnevalimelusse sisse elada, aga jòudsime liiga hilja kesklinna, hàngisime valel piazzal ning kokkuvòttes sai aeg otsa. Aga yhte teemakohaselt riietatud inimest ònnestus siiski kohata.

Jàtkuvad nukrameelsed mòttemòlgutused kriisi teemal

Peale seda, kui kriisi pildistasin, vòttis minuga yhendust Ajakirjanik Eestist ning pakkus, et ma vòiksin nende lehele Itaalia kriisist kirjutada. Vahepealset arutelu jms vahele jàttes oli tulemus selline, et ma ei pidanud vòimalikuks artiklit kirjutada. Aga eilses Itaalia Lehes* kirjutab yks Itaalia Ajakirjanik kriisist nii, et kui seda nàgin, siis tundsin àra, mida Eesti Ajakirjanik umbes nàha tahtis. Loodan. Vahest suudab Itaalia Ajakirjaniku kirjutatu isegi Hàrra Einot veenda. Uuriv ajakirjandus just ei ole, aga pàris hàsti vormistatud ilukirjandus vast kyll. Viited poeesiale ja puha. Proovin tòlkida ja mòtte vòimalikult tàpselt edasi anda.

“Kaubanduse Spoon River”

Baar maja all**. See kus esimene hommikukohv juuakse. Yhel hommikul vàljud kodust ja nàed, et seda polegi enam. Eile oli ja tàna mitte. Kriis teeb inetuid nalju, ròòvib meilt isegi meie vàikesed harjumuspàrasused. Nii vàikesed, et màrkame neid alles siis, kui need kaotame. Màrkame sel pàeval, kui leiame end suletud luukide ees – kusjuures ei ole pyhapàev – ja kysime endalt, mis on saanud baaripidajast, kellel oli igale kliendile hea nali varuks ning peale “buongiorno’t” oli alati nimi. Sel pàeval màrkad seda, mida enam ei ole: pudupoodi tànavanurgal, lihapoodi sel teisel tànaval, parfymeeriapoekest ja tòòriistapoodi. Ellujàànuid loetleda on lihtsam kui neid, keda enam ei ole.

Tavapàrane trajektoor omandab uue tàhenduse: reis linnas, mida enam ei ole; linnas, mis jài igaveseks suletud luugi taha, unustatud kunagise vaateakna pimeduses. See on kulgemine tyhjas ruumis, vilkuvate tulukeste vahel, millest yks pòlemas ja kaks kustutatud. Kaubanduse “Spoon River”.  Tolmunud akendest on saanud teadetetahvlid, kuhu riputatakse ykskòik mida. Tyhjaksjàànud kaubanduspinnad muutuvad pigem prygimàgedeks kui leiavad uue rentniku, galeriidest saavad katakombid. Poode suletakse nii perifeerias kui kesklinnas. Ka piazza di Spagna on muutunud, rahutukstegevad tyhimikud yhe ja teise butiigi vahel.

See on metropol, mis kaotab kiirust ja tasapisi muutub jàrjest pimedamaks.  Peale 7.000 poe kadumist eelmisel aastal (ja koos nendega rohkem kui 20.000 tòòkohta) ei ole linn enam sama, mis enne. Kui nii edasi làheb, peame yhe kohvitassi otsinguil autoga teise linna otsa sòitma***.

*Roku hoiatas, et ma ei tohiks kindlasti ajalehe ega ajakirjaniku nime panna, sest siis vòib ajaleht minult artikli reprodutseerimise eest raha nòudma tulla. Ohjeebus, Itaalia. Igatahes ajalehe nimi on eesti keeles “Sònumitooja”. Ajakirjaniku perekonnanimi on selle regiooni nimi mitmuses, mille pealinn on Milaano ja eesnimi on Jeesuse ema nimi. Nyyd on vist risk maandatud, et ajaleht Google Alerti abil mu tòlkenàrakat yles ei leia ning mul hing rahulik, et ma pole siin autorile viitamata tegutsenud 🙂

**Il bar sotto casa. Kuidas seda tàpselt selgitatagi? See on Itaalias omaette institutsioon. “Baar” eesti keeles ei ole yldsegi mitte seesama koht, mis “bar” itaalia keeles. Vbl ma peaksin sellest “bar sotto casa” fenomenist tàpsemalt kirjutama. See on nii… Itaalia asi. Vot ja kui juba “il bar sotto casa” àra kaob, siis ei saa enam kyll millegi peale elus kindel olla.

***kuidas tòlgiksid teadjamad “prendere il raccordo“? Rooma kontekstis mòistagi. Kuidas seda eesti keeles seletada, et yks koht on nii kaugel, et sinna minemiseks pead auto vòtma ja G.R.A.’d pidi jupi maad sòitma? G.R.A.’d , mòtelge! “Prendere il raccordo” on minu jaoks nii tàhendust tàis vàljend, aga vot ei oska eesti keelde panna nii, et mòte sàiliks.

Vihm, tuul, veri veenides pulbitsemas

Mu lemmikul Jovanottil on uus laul “Tensione Evolutiva”. Kus ma seda esimest korda kuulsin? Hommikupoolikul meie maja all supermarketis “Kobras” (it k Castoro). Varem, kui ma hommikupoolikuid kontoris veetsin, siis ma seda ei teadnud, aga nyyd tean, et tòòpàeva hommikul leiab pesupulbrite, kuivainete, telfonpannide, piimariiulite vahel tiirlemas valdavalt keskealised pika seelikuga naisterahvad oma kaherattaliste trolley’dega. Kui sul on kaherattaline trolley siis sa oled raudselt Itaalia koduperenaine, kes kàib hommikuti suurele perele sisseoste tegemas. Staatusesymbol.

Vot ja nii ma tiirlen hommikuti supermarketis “Kobras” (mis pagana absurdne nimi :))). Pesupulbrite, kuivainete, teflonpannide, piimariiulite vahel. Seisan kassajàrjekorras, igal pool need koduprouad ja nende kaherattalised kàrud ning kòlaritest kordab Jovanotti nagu mantrat: “Pioggia. Vento. Sangue nelle vene. Vihm. Tuul. Veri veenides pulbitsemas. Vihm. Tuul. Veri veenides pulbitsemas.”.  Jah, ma vòin siin seista kyll kolmapàeva hommikul kell 9.34 supermarketi “Kobras” kassajàrjekorras. Kaherattalisi trolley’sid lugematu arv, kuni horisondini vàlja. Aga ma tean, et TEGELIKULT ma olen elus ning mu maailmast ei ole veel kadunud vihm. tuul. veri veenides pulbitsemas. Jovanotti on geenius.

Ohjummel ja peale tànast hommikut olen veendunud, et Berlusconi vòidab valimised. Kus ikka vòtab vere veenides pulbitsema see tànavune valimiskampaania!