Vòimaiteagi. Vòi sellest, kuidas ma Itaalias oma eluga hakkama ei saa. Vòi Itaalia klienditeenindusest. Vòi sellest, et Itaalias mitte miski ei toimi ja isegi kòige lihtsama asja on nad siin paese di merda’s nii kuradi keeruliseks teinud, et no tramaivòi. Vòi siis tavaline rànt, mida kòik Itaalias elavad vàlismaalased aeg-ajalt tunnevad vajadust komponeerida ja avalikkusele esitada.
Anyhow. Et kòik ausalt àra rààkida, oli mul Nokia telefon. Teenis mind ausalt mingi 5-6 aastat, kuni eelmise aasta lòpus tajusin teatud peeneid signaale interpreteerides, et telefoni elupàevad hakkavad vast lòpuni jòudma. Telefoni sees oli mul TIM (Telecom Italia Mobile ehk fakkenkuradiperseverstidefirmamuleiolerohkemroppesònusellekirjeldamiseks) SIM kaart. Tol ajal, kui mul SIM-kaarti tarvis làks, ei olnud ma veel sellest registreeritud elukoht/pangakonto/tòòkoht surnud ringist vàlja saanud, mida telefonikompaniiga lepingu tegemiseks tarvis làheb. Tehtud-mòeldud, Roku leidis mingi oma vana SIM-kaardi ja andis mulle kasutada. Tòòtas pàris hàsti.
Tulgem tagasi detsembrisse 2012 ja telefoni viimaste hingetòmmete juurde. Yhesònaga, vaatasin, et kindluse mòttes tuleks telefonist kontaktid SIM-kaardile salvestada. Hea mòte, aga kohati olid osad asjad telefoni salvestatud, mingi osa SIM-kaardil, mingeid numbreid polnud yldse mòtet hoida ja SIM kaardil polnud kogu selle teema jaoks piisavalt màlu. Ennekuulmatu korralagedus yhesònaga. No kopeerisin siis SIM-kaardi sisu telefoni, selle mòttega, et jòulude ajal on niikuinii taolist tegevusetut lebotamise aega vabalt kàes ja koristan siis oma telefoni àra. Pàrast kopeerin numbrid SIM kaardile ja kui telefon hinge heidab, ostan uue. Aga telefon heitis hinge oodatust varem!
No uue aasta esimestel pàevadel kihutasin Euronicsisse, ostsin Nokia 311 (milletaolise mòttetu juustu eest inimkonda hoiatan). Tasapisi, nii nagu sòbrad helistasid, asusin numbreid uuesti salvestama. Seekord kindluse mòttes SIM-kaardile, sest mine neid telefone tea, eksole.
Fast forward aprillikuusse. Astusin kodust vàlja, panin telefoni taskusse, kàisin siin-seal, sòitsin natuke bussiga. Kui paari tunni pàrast telefoni taskust vàlja vòtsin, ilmnes, et telefon oli ise ennast sisse-vàlja lylitanud, PIN koodi kolm korda valesti sisestanud ja kysis nyyd PUK-i. Kas Rokul on alles PUK kood? Sittagi!
Siiamaani, ma ytleks, et oli mul mòòdukalt pekki làinud. Aga edasi algab allakàik.
Peale mòningaid kòhklusi ja eksistentsiaalseid kontemplatsioone helistan TIM klienditeenindusse. Rààgin loo àra ja kurdan, et kòik numbrid on SIM kaardi peal ja kuidas nyyd edasi. Reibas meeshààl soovitas, et pole hullu, vòib minna TIM esindusse ja 10 euro eest uue kaardi saada, aga kui tahan vana kaarti lahti, siis ta peab asja mingile teise taseme helpdeskile edasi andma ja oodaku ma 2 nàdala jooksul kònet. Et nagu… WOW. Justkui… oh… maitea… Eestis oleks…
Ootan siis seda kònet, mida loomulikult ei tule. Ma natuke nagu ootasingi, et seda kònet ei tule, sest peaaegu 7 aastat Itaalias ja kogemus TIM kònekeskusega seotud tòistes projektides on yht-teist òpetanud. Aga ikkagi ma ootasin tàpselt 2 nàdalat ja helistasin siis uuesti. Vastu vòttis seekord keegi range naine (vòlgade sissenòudja hààlega), kes ykskòik millise minu vàite vòi enesevàljenduse katse peale teatas jàrgmist:”KUI TEILE EI OLE TAGASI HELISTATUD, SIIS SEE TàHENDAB, ET BLOKEERITUD SIM KAARTI EI SAA LAHTI TEHA. SIGNORA, MINGE ESINDUSSE JA OSTKE UUS KAART”.
No ma teadsin, et kuna SIM kaart pole minu nimel, siis niikuinii ma asenduskaarti ei saa. Vudisin Roku jutule. Rokuga on aga selline lugu, et ta on Vàga Hòivatud Inimene, mis tàhendab, et tal on ainult laupàeviti ca paar tundi aega, et minuga TIM esindusse kaasa tulla. Yhtlasi tekkis mul juba kaks eesmàrki: saada uus kaart ja leping minu nimele vormistada. Roku vaba aja leidmine osutus keerulisemaks kui TIMist midagi kàtte saada. Lòpuks kuskil juuni alguses skoorisime, sòitsime yhel palaval pyhapàeva òhtul Roma Est kaubanduskeskusesse minu telefoniprobleemi lahendama. Tulemus: 4 tundi raisatud aega, Nummikul uus plastmassist jurakas ning saime teada, et mitte kòik TIM esindused ei tegele klienditeenindusega. Selles mòttes, et seal keskuses oli esindus, mis vòib ainult uue kliendi lepinguid teha ja telefone myya. Aga pole hullu, sest làhim esindus asub Via Togliattil. Pekki! Jàlle nàdal làinud!
Vahepeal astusin niisama spordi mòttes meie kodu làhedal asuvasse esindusse sisse, seisin jàrjekorra àra ja kysisin, kas nende juures saab uut SIM kaarti, kui vana on blokeeritud. Saab ikka. Ainult, et tulgu ma koos inimesega, kelle nimel leping on. Kòlas loogiliselt. Olin juba, kàsi ukselingil, lootust ja eluròòmu tàis pilguga lahkumas, et Roku tagasi tirida, kui esinduse provva hòikas, et tegelikult neil on asendus-SIMid otsa saanud. Jei! Fantastico! “Millal tulevad?” “Ei tea.” “Kas tohin teile helistada, enne kui uuesti teie juurde tulen siia jàrjekorda seisma?” “Ikka, siin on meie visiitkaart!” “Ee….. aga siin on aadress Via Togliatti?” “Signora, teisel pool on meie aadress ja number!” “Oi kui, tore, nàed ongi! Kas Via Togliattil saab ka uut SIM kaarti?” “Teoreetiliselt saab, aga kui meil asenduskaarte pole, siis ilmselt pole neil ka.” “No tore siis, ma helistan teile ette, enne kui tulen. Graaaazie, arrivederci!” Needless to say, mitte keegi ei ole kunagi sellel visiitkaardil osutatud numbril toru vòtnud. Aga, et selle teadmiseni jòuda, làks jàlle mòni nàdal jàlle aega.
Ma ei andnud alla! Eelmisel laupàeval juhtisin Roku tàhelepanu asjaolule, et Pescaras peaks ka TIM esindus olema. Vbl làheks nyyd sinna ònne proovima. Roku tyhistas oma Tàhtsad Asjad àra ja asusime kohe laupàeva hommikul reipalt teele. Pòhimòtteliselt oli kohe imelik see, et TIM esinduse ees oli vaba parkimiskoht! See on Itaalias ààrmiselt haruldane ja veider. No parkisime auto ja vudisime kogu perega TIM esindusse nagu mingis juustuses reklaamis. Ainult kaks inimest ja koer enne meid jàrjekorras, konditsioneeritud òhk, naeratav provva leti taga. No enam cheesy’maks tuunida ei saa seda atmosfààri.
Kui meie kord tuli, selgus, et kòike saab. Lepingut saab muuta minu nimele. Uut SIM-i saab. Kòike saab. Aga kus see blokeeritud SIM on? Signora, blokeeritud SIM kaardi peate ju kaasa vòtma, muidu ma ei saa uut vàlja anda. $%/&%&/%$/$ ! “Kas soovite ka abielutunnistust? Ylikooli lòpetamise tunnistus? Minu ja mu kuldkalade passide koopiaid? Nelja tunnistajat, kes peavad olema meessoost ja kòik TIM kliendid vàhemalt viimased 27 aastat?” No pàriselt kust ma pean tulema selle peale, et mingit vana SIM kaarti kaasas tassida? Ah?” Umbes sellise ràndi valasin Rokule pàhe, kui sòitsime koju SIM kaardi jàrele. Yhtlasi kiitsin jàllegi Muinasjutulist Eestit, kus ma peale SIM kaardi kaotamist làksin ròòmsalt EMT esindusse ja sòbralike silmadega noormees andis mulle KOHE uue kaardi ja isegi raha ei kysitud. Nagu reklaamis! Ma kiidan alati Muinasjutulist Eestit, kui Itaalias on vaja kokku puutuda selliste nàhtustega nagu TIM, Telecom Italia, Trenitalia, Alitalia, maksuamet vòi tervishoiusektor. Roku on kardetavasti ysna tydinenud.
Anyhow, sòitsime tagasi. Mul oli kaasas SIM kaart, ID-kaart, pass, ravikindlustuse kaart (codice fiscale jaoks) ja muidugi raha ka igaks juhuks rohkem, sest – nagu klassikud ytlevad – neid mesilinnukesi ei vòi iial teada. Rokul oli sama komplekt sans SIM kaart. Jòudsime kohale, muidugi parkimiskohta ei olnud enam, Nummik oli (valel ajal!) magama jàànud ja TIM esinduses oli jàrjekord. Noh… tavaline elu yhesònaga. Rokule jài ylesandeks parkimiskoht leida ja magav Nummik tòenàoliselt ca 500 meetri kauguselt syles kaasa tassida ning mulle sai ylesanne jàrjekorras koht sisse vòtta. Tehtud-mòeldud! Jàrjekord muudkui edenes ja edenes. Rokut polnud. Lòpuks jòudsin leti ààrde, ise hirmus àrev, sest teatavasti SIM kaart oli Roku nimel ja ilma temata ju ei saa uut SIM kaarti ega lepingut minu nimele muuta ega midagi. Aga vòta nàpust! Sai kull. Sain uue SIM kaardi. Leping tehti minu nimele, piisas ainult ravikindlustuse kaardi ettenàitamisest. No kus nyyd kòik need reeglid on, ah? Sissekirjutus ja pangakonto ja tòòleping? Ah? Pòhimòtteliselt ma oleks vòinud rahumeeli suvalise tànavalt leitud SIM kaardiga esindusse kohale minna, lepingu enda nimele vormistada ja lasta uue kaardi teha! Wow.
Vahepeal kuulsin ma raadiost saadet, kus rààgiti alaealiste reisimisest ja sellest, mis dokumente tarvis on. Kui Itaalia alaealine saatjaga vàlismaale minna tahab, siis yldjuhul on mingi protseduur, et tuleb politseijaoskonnast miskeid pabereid sebida. Loomulikult sòltuvalt sihtkoha riigist on need paberid siis erinevad jne. Nagu ikka Itaalias. Keegi kuulaja helistas ja kurtis, et ta lapsel olla Londoni-reis sellepàrast àra jàànud, et kui nad politseijaoskonda làksid, siis sealt òeldi, et pole midagi vaja teha. Lennujaamas saadeti nad vist juba check-in’ist tagasi ning taaskord politseijaoskonda naastes (maitea, mis mòttega nad sinna tagasi làksid ausalt òeldes) teatati uuesti, et pàriselt ka, mingeid dokumente pole vaja ja hoopis need seal lennujaamas ajasid teile kàrbseid pàhe. Igatahes kuulasin, tundsin helistajale mòttes siiralt kaasa ning imestasin, kui lihtsasti ma òepojaga Iirimaal kàisin, ilma mingite kirjade ja dokumentideta, ainult passid kaasas. Kas pole Eestis kòik nii imeliselt lihtne! Muidu see politseijaoskonna lugu tuli mulle pàris tuttav ette, endal on sarnaseid tiirutamisi juba ei-tea-kui-palju olnud.
Anyhow, tàna hommikul oli mul kaks plaani. Minna apteeki, et osta yks retseptiravim ning sòita rongiga Milaanosse. Maitea, kas on lihtsamat asja vòimalik plaani vòtta.
Aga vòta nàpust! Tuleb meeles pidada, et mu registreeritud elukoht on Abruzzos ja apteek asus Roomas ehk Lazios. Tatsan reipalt apteeki (no nii reipalt nagu seda keskpàeva pàikeselòòsas teha saab), ylatan retsepti ja – vahi yllatust!
“See retsept ei ole kehtiv!”
“Mismòttes ei ole kehtiv? Alles nàdal tagasi sain perearstilt!”
“See retsept on vàlja antud Abruzzos, meie aga oleme Lazios. Signora, Itaalia tervishoiusysteem on regionaalne, mis tàhendab, et oma Abruzzo retseptiga te siit Laziost ravimit osta ei saa.”
“Ehh… Fantastico! Mulle meeldib Itaalia!”
Maitea, miks apteeker selle peale nii elavnes, aga asus pikalt-laialt rààkima, et olla teada juhtumeid, kus kodanik on làinud regioon A retseptiga regiooni B apteeki, apteeker pole tàhele pannud, et retsept ei kehti ning kodanikule olla mitme kuu pàrast saabunud koju arve retsepti tàishinnaga + intressid kòigi nende kuude eest. Jeesus jah, mul tuli selle peale kohe meelde, et seal raadiosaates oli ka juhtnud, et keegi kodanik olla korduvalt reisinud mingisse riiki, kuhu minekuks tuleb Itaalias elukohajàrgsest politseijaoskonnast mingi tempel passi saada. Ykskord olla siis kodanik tollis kinni peetud ja muidugi asunud kodanik protesteerima, et ta on aastaid juba kàinud ja keegi pole midagi kysinud ja mis tempel. Selle peale tuli talle koju arve, kus olid kòikide templite maksumused kòigi nende aastate eest ja mòistagi kogunenud intressid.
Itaalia riik ei unusta kunagi oma kodanikke, kui on vaja intresse vàlja nòuda!
No tànasin apteekrit ja sepitsesin valmis jàrgmise plaani: kuna mina pean minema Milaanosse ja seda ravimit peab juba esmaspàevast vòtma hakkama, saadan Roku Abruzzosse (tal on sinna niikuinii asja) ja lasen selle medikamendi temal àra osta. Loodetavasti ei ole selleks vaja mingit notariaalselt kinnitatud delega‘t vòi minu ravikindlustuse kaarti. Wait! Tegelikult ma peaks talle selle vist kaasa andma ja lootma, et rongiònnetust vms ei juhtu.
Anyhow, edasi oli mul plaan kl 14 vàljuva rongiga Milaanosse sòita, eksole. Ise olin veel ysna yhke, et suutsin enda ja peaaegu-kahe-aastase Nummiku varustuse pakkida seljakotti. Ei saa jàtta mainimata, et varustuse hulgas on ka peegelkaamera (lihtsalt, et punkte juurde saada, mainin àra :). Kòik sujus ideaalselt. Lòuna sain òigeks ajaks valmis. Nummik sòi minu tehtud toitu! Roku jòudis kl 12:45 koju, et meiega syya ja siis meid rongijaama viia. No mis saab valesti minna?
SAAB.
SAAB!
FAKKEN SAAB!
Mingil hetkel saabus ei-tea-kuskohast selline apokalyptiline torm, et vihma kallas, puud olid pikali, vàlku lòi, kòu kòmises ja pàriselt see vihm oli selline, et pmst aknast ka ei nàinud vàlja enam. Ma ytleks, et ainult tornaadod ja lendavad autod olid puudu. Vbl neid oli ka, aga pàriselt midagi ei nàinud. Kell 13 pidime vàlja astuma, aga oli selge, et kella kahese rongi peale siin kyll ei jòua.
(Siin ma pean vist vahepeal mediteerima ja kummeliteed jooma enne, kui jàtkan)
Helistan Trenitalia klienditeenindusse. Vot selline lugu, et broneerisin internetist pileti kella kahese rongi peale, aga seoses ilmastikuga ei jòua ja kas ma saaks pileti àra muuta. Muidugi saab, andke aga broneerimisnumber! (jess!) Oi, signora, teil on selline pilet, et saate seda ainult internetist muuta. Aga àrge muretsege, kodulehel on kòik instruktsioonid olemas ja puha.
Siinkohal oleks mul kaks afterthought’i. Esimene: see internetti suunamise trikk oli pàris kaval viis minult 80 eurot vàlja petta, sest kui ma oleks pàriselt liiklusummikus olnud, siis poleks ma saanud internetti ju minna eksole. Oleks jòudnud ehk kella kolmeks rongijaama ja lihtsalt uuesti mingi ca 100 eurot vàlja kàinud ilma kysimusi esitamata. Teine: Trenitalia koduleht on ideaalne òpivahend kòigile user experience tudengitele selles mòttes, et kuidas kodulehte teha ei tohi. Seda muidugi sellisel juhul, kui Trenitalia ametlik klienditeenidusstrateegia pole just tàpselt see, et klient ei saa kodulehel midagi teha ja helistab nende tasulisele telefonile, kus minut maksab samapalju kui Skypega Eesti mobiilile helistamine.
Aga mul oli internet! Jei! No ohkasin sygavalt sisse-vàlja, mòttes kujutasin ette, et olen mediteerinud ja kummeliteed joonud ja tean, mis on need asjad, mida elus saab muuta ja mida ei saa muuta ja et ma ei làhe nàrvi nende peale, mida ei saa muuta.
Pòhimòtteliselt, kui kogu see kodulehel pusitud tunnike kokku vòtta, siis Trenitalia pileti muutmiseks on jàrgmised vòimalused. Tòe huvides tuleb òelda, et kui àra jagad, et pileti muutmine on tàpselt selles kastis, kust rongiaegu otsitakse ja mitte kuskil mujal mitte kuradi kohas sellel kuradi lehel, siis algus on lihtne.
Siit algavad nyyd vòimalused. Vaatad oma kinnitatud broneeringut, mille kohta sul on kirjas, et muutmine on tasuta ja refund on osaline ning nàed optsioone “Change offer/service” ja “Change solution“. What the heck??? Ma tàpselt ei màleta, kumma valikuga mis juhtus, aga loogika oli selline:
esimese valiku korral saad kòik ilusti tehtud, praktiliselt lòpuni vàlja ja siis tuleb error, et piletit ei saa muuta, sest sa pole valinud optsiooni mis kòlas umbes “cambio economy“. No kàid sama tee kolm korda làbi, vòtad keenjusest abikaasa ka appi, aga vot ei leia, kust seda optsiooni valida. Tàpselt nii palju kordi kui proovid, jòuad tàpselt sama errorini vàlja.
teise valiku korral saad kohe selle “cambio economy” àra klikkida. See pàris intuitiivselt ei kài, aga ysna alguses on muu kribu-krabu seas kaks checkboxi ja kui neis surfata, siis teises checkboxis on see optsioon olemas. Siit edasi jàrgmisel lehel on su kinnitatud broneering, klikid edasi ja pakutakse uuesti osta sedasama piletit, mis sul juba on. Ei mingit varianti pileti muutmiseks. No ei ole. Pàriselt ei ole.
Vòib-olla ma kòlan siin ylbelt, aga me istusime Rokuga kahekesi, ylikooliharidusega inimesed, tunnustatud konsultandid ja puha, alates 1993.aastast iga pàev mingi 12 tundi arvutikogemust akumuleerunud ja tunni aja jooksul ei suutnud Trenitalia kodulehel broneeritud piletit muuta. No tòò kontekstis on meil tavaliselt ca 20 minutit aega vastamaks kysimustele stiilis “Mitu inimest tuleks jàrgmise viie aasta jooksul koondada?” vòi “Kas kompanii peaks investeerima tytarfirmasse Uruguais ja mis vòiks olla selle tytarfirma vààrtus?” Mida ma siin umbes vàljendada pyyan on see, et keerulised ylesanded ja ajasurve on meie jaoks ysna tavapàrane. Aga vot, Trenitalia broneeringu muutmisega hakkama ei saa.
“Aga helistage siis klienditeenindusse, tarkpead!”, kommenteeriks siinkohal tàhelepanelik lugeja. Vastan, et seda ma tegin. Nimelt kogu selle proovimise ja pusimise ajal, tàpsemalt iga kord kui jàlle làbikukkumine tuli, helistasin klienditeenindusse.
Teise kònega saabus yllatus, et muidugi saab telefoni teel broneeringut muuta. Tuleb esimene broneering tyhistada, mille eest siis raha tagasi makstakse ja uus broneering teha. Milles kysimus! Hakkasin tegema, aga kui krediitkaardi andmeid kysima hakati, siis ma ehmatasin sellest hirmsasti àra. Kòik ju teavad, et telefoni teel ei anta oma krediitkaardi andmeid. Turvakoodi ja kòigega. Vahepeal helistasin tuttavatele ja kysisin, et kas nad on andnud oma krediitkaardi andmeid telefoni teel Trenitaliale. Tuli vàlja, et yks tuttav on andnud ja siiamaani pole ta kaardilt mingeid selgitamatuid summasid maha làinud. Samal ajal Roku, eksole, otsis palavikuliselt vòimalusi internetis broneeringu muutmiseks. No sain julgust juurde ja helistasin uuesti. Ei pea vist mainima, et iga kord oli mingi uskumatult pikatoimeline tervitussònum, siis IVR, siis 3 minutit ooteaega jne. Paar korda panin IVR valikutega mòòda ja siis helistasin jàlle otsast peale. Igatahes lòpuks sain jutule ja transaktsiooni poole peal paistis, et Roku vist leidis mingi vòimaluse. Lòpetasin kòne àra, veendumaks, et seegi vòimalus lòppes làbikukkumisega. Helistasin uuesti ja siis jòudsin transaktsiooniga nii kaugele, et juba kysiti krediitkaardi numbrit ja korraga – FAKKMAIVòIMIKSJUSTSIIS – sai mul telefoni krediit otsa! Proovisin Roku telefonilt. Peale esialgset hàmmeldust – “Miks ta ytleb, et valitud number ei eksisteeri?!?!?!” – ilmnes, et Rokul on 8-ga algavatele numbritele helistamine blokeeritud. Maitea, vbl ta helistas mingitele seksikiisudele obsesiiivselt ja nyyd nad on tal tòò juurest kòik tasulised numbrid àra keelanud?
Yhesònaga, selleks ajaks oli kell juba 13:55 ja polnud isegi mòtet joosta keset seda apokalyptilist tormi uut krediiti ostma, sest niikuinii – knowing my luck – oleks poe ukse ees mingi murdunud puu (mis puu! puuriit!) lebanud vòi kassapidaja oleks koomas olnud vòi elekter àra vòi misiganes. Itaalias ei tule miski kergelt!
Teine Itaalia 