Teine Itaalia

Pàriselu. Ei mingit pàikeselist Toskaanat ja maagilist Veneetsiat.

Tere, kallid 151 lugejat

20141022-20141022-IMG_2792-2Jah. Mida öelda. Ammu pole siia kirjutama jõudnud. Vaikuse põhjus on ülaltoodud pildil 🙂 Näiteks meie naabrid küll vaikuse üle ei kurda. Pigem kui liftis või tänaval kohtume, siis mõned pigistavad kriipsuks tõmmatud huulte vahelt “salve” välja.  On neid, kes ei tervitagi. Oeh… me päriselt pingutame, et vähem kisa oleks. Oleme hakanud lapsi harvem vannitama näiteks.

Imestan siin blogistatistikat vaadates, et 2015.aastal on 151 kodanikku seda blogi lugemas käinud. Vabandage, aga kas tohib küsida, mida te siin jumalast ja tsivilisatsioonist hüljatud kohas lugemas käite?

Muide, mul on uudiseid ka. Tükk aega polnud Itaalia teemal midagi kirjutada. Kõik on justkui nähtud ja tehtud. Aga vot Itaalija Haiglas kirurgilisel interventsioonil ma veel käinud polnud. Aega on hirmus napilt käes, aga kui mul peaks ükskord öösel uni ära minema, siis ma sulle, Kallis Kodumaa ja kallid 151 lugejat, kirjutan. Murelikumad lugejad kohe  küsiksid, et miks kirurgiline interventsioon. No muretsemiseks põhjust pole. Päris südameoperatsioon ei olnud. Botoxit ka just ei süstitud. Selline pisike nipet-näpet, hommikul-sisse-õhtul-välja kategoorias.

Advertisements
6 kommentaari »

Fettuccine ai funghi porcini e tartufo

Vahel ma mòtlen, et Itaalias on vàhe neid asju alles jàànud, millega Belpaese yllatada suudab, aga ikka ei saa jàtta muhelemata, kuidas mòni asi on tàpselt nii itaaliapàrane, et kohe ongi nii.

Vòtame nàiteks eile. Roku tegi fettuccine pastat porcini seente ja tryhvliga (hissand ma ei taha kunagi itaalia restorani menyyd eesti keelde tòlkida!). No toormaterjali jài yle ja kuna ma ei nàinud, kuidas Roku seda pastat tegi, asusin juhtnoore pinnima. Dialoog kulges jàrgmiselt.

Mina: rààgi nyyd tàpselt àra, kuidas sa selle seente ja tryhvli osa tegid.
Roku: Imelihtne. Panin kyyslaugu ja seened pannile ning òliga praadisin.
M: vahi kui lihtne. Ja kui kaua sa praadisid?
R: nii kaua kuni valmis sai.
M: ahah…. aga kui kaua neil aega làheb tavaliselt, et valmis saada?
R: kui on valmis, siis on valmis. (tavaline itaalia vastus)
M: nojah aga ikkagi, palju aega làheb?
R: ma ei tea. kui valmis saavad, siis on valmis (tavaliselt itaallastega ma siit edasi pole enam saanud)
M: aga selles mòttes, et kas pigem 10 minutit vòi pigem pool tundi vòi veerand?
R: (peale pikka mòtlikku pausi) umbes veerand.
M: (mòttes) JEI!

Tegelikult see on nii lihtne retsept, et ma pàriselt ei tea, kuidas ma nii maitsva pastata seni oma elu elanud olen. Hetkel tegin nàiteks yhele nàljasele inimesele mòeldud hàsti suure portsu.

Vaja làheb:
ca 200 gr vàrsket pastat (tagliatelle vòi fettuccine)
3 kyynt kyyslauku
pool pakki kylmutatud porcini seeni (vbl on mingi 300 gr vist)
musta tryhvli… ee…. pyreed? “salsa al tartufo nero” on igatahes mul siin purgi peale kirjutatud

Ja nii kàibki:
1. pastavesi keema ja kui vesi keeb, siis pasta sisse ja edasi teate ise, mida pastaga teha
2. pannile tykeldatud kyyslaugukyyned, seened, heldelt òli ja natuke soola
3. pigem suure kui vàikese tule peal lasta praadida, ca 10 minutit làks, aga pàriselt on vist ikkagi nii, et peab vaatama, kas valmis on 🙂
4. kui seened on valmis, siis kurnatud pasta neile kaela valada, segada ja siis 2tl tryhvlipureed ka sisse
5. maitsestada peterselli ja musta pipraga

voila!

10 kommentaari »

Sellest, kuidas ma mul kòik vussi làheb

Vòimaiteagi. Vòi sellest, kuidas ma Itaalias oma eluga hakkama ei saa. Vòi Itaalia klienditeenindusest. Vòi sellest, et Itaalias mitte miski ei toimi ja isegi kòige lihtsama asja on nad siin paese di merda’s nii kuradi keeruliseks teinud, et no tramaivòi. Vòi siis tavaline rànt, mida kòik Itaalias elavad vàlismaalased aeg-ajalt tunnevad vajadust komponeerida ja avalikkusele esitada.

Anyhow. Et kòik ausalt àra rààkida, oli mul Nokia telefon. Teenis mind ausalt mingi 5-6 aastat, kuni eelmise aasta lòpus tajusin teatud peeneid signaale interpreteerides, et telefoni elupàevad hakkavad  vast lòpuni jòudma. Telefoni sees oli mul TIM (Telecom Italia Mobile ehk fakkenkuradiperseverstidefirmamuleiolerohkemroppesònusellekirjeldamiseks) SIM kaart. Tol ajal, kui mul SIM-kaarti tarvis làks, ei olnud ma veel sellest registreeritud elukoht/pangakonto/tòòkoht surnud ringist vàlja saanud, mida telefonikompaniiga lepingu tegemiseks tarvis làheb. Tehtud-mòeldud, Roku leidis mingi oma vana SIM-kaardi ja andis mulle kasutada. Tòòtas pàris hàsti.

Tulgem tagasi detsembrisse 2012 ja telefoni viimaste hingetòmmete juurde. Yhesònaga, vaatasin, et kindluse mòttes tuleks telefonist kontaktid SIM-kaardile salvestada. Hea mòte, aga kohati olid osad asjad telefoni salvestatud, mingi osa SIM-kaardil, mingeid numbreid polnud yldse mòtet hoida ja SIM kaardil polnud kogu selle teema jaoks piisavalt màlu. Ennekuulmatu korralagedus yhesònaga. No kopeerisin siis SIM-kaardi sisu telefoni, selle mòttega, et jòulude ajal on niikuinii taolist tegevusetut lebotamise aega vabalt kàes ja koristan siis oma telefoni àra. Pàrast kopeerin numbrid SIM kaardile ja kui telefon hinge heidab, ostan uue. Aga telefon heitis hinge oodatust varem!

No uue aasta esimestel pàevadel kihutasin Euronicsisse, ostsin Nokia 311 (milletaolise mòttetu juustu eest inimkonda hoiatan). Tasapisi, nii nagu sòbrad helistasid, asusin numbreid uuesti salvestama. Seekord kindluse mòttes SIM-kaardile, sest mine neid telefone tea, eksole.

Fast forward aprillikuusse. Astusin kodust vàlja, panin telefoni taskusse, kàisin siin-seal, sòitsin natuke bussiga. Kui paari tunni pàrast telefoni taskust vàlja vòtsin, ilmnes, et telefon oli ise ennast sisse-vàlja lylitanud, PIN koodi kolm korda valesti sisestanud ja kysis nyyd PUK-i. Kas Rokul on alles PUK kood? Sittagi!

Siiamaani, ma ytleks, et oli mul mòòdukalt pekki làinud. Aga edasi algab allakàik.

Peale mòningaid kòhklusi ja eksistentsiaalseid kontemplatsioone helistan TIM klienditeenindusse. Rààgin loo àra ja kurdan, et kòik numbrid on SIM kaardi peal ja kuidas nyyd edasi. Reibas meeshààl soovitas, et pole hullu, vòib minna TIM esindusse ja 10 euro eest uue kaardi saada, aga kui tahan vana kaarti lahti, siis ta peab asja mingile teise taseme helpdeskile edasi andma ja oodaku ma 2 nàdala jooksul kònet. Et nagu… WOW. Justkui… oh… maitea… Eestis oleks…

Ootan siis seda kònet, mida loomulikult ei tule. Ma natuke nagu ootasingi, et seda kònet ei tule, sest peaaegu 7 aastat Itaalias ja kogemus TIM kònekeskusega seotud tòistes projektides on yht-teist òpetanud. Aga ikkagi ma ootasin tàpselt 2 nàdalat ja helistasin siis uuesti. Vastu vòttis seekord keegi range naine (vòlgade sissenòudja hààlega), kes ykskòik millise minu vàite vòi enesevàljenduse katse peale teatas jàrgmist:”KUI TEILE EI OLE TAGASI HELISTATUD, SIIS SEE TàHENDAB, ET BLOKEERITUD SIM KAARTI EI SAA LAHTI TEHA. SIGNORA, MINGE ESINDUSSE JA OSTKE UUS KAART”.

No ma teadsin, et kuna SIM kaart pole minu nimel, siis niikuinii ma asenduskaarti ei saa. Vudisin Roku jutule. Rokuga on aga selline lugu, et ta on Vàga Hòivatud Inimene, mis tàhendab, et tal on ainult laupàeviti ca paar tundi aega, et minuga TIM esindusse kaasa tulla. Yhtlasi tekkis mul juba kaks eesmàrki: saada uus kaart ja leping minu nimele vormistada. Roku vaba aja leidmine osutus keerulisemaks kui TIMist midagi kàtte saada. Lòpuks kuskil juuni alguses skoorisime, sòitsime yhel palaval pyhapàeva òhtul Roma Est kaubanduskeskusesse minu telefoniprobleemi lahendama. Tulemus: 4 tundi raisatud aega, Nummikul uus plastmassist jurakas ning saime teada, et mitte kòik TIM esindused ei tegele klienditeenindusega. Selles mòttes, et seal keskuses oli esindus, mis vòib ainult uue kliendi lepinguid teha ja telefone myya. Aga pole hullu, sest làhim esindus asub Via Togliattil. Pekki! Jàlle nàdal làinud!

Vahepeal astusin niisama spordi mòttes meie kodu làhedal asuvasse esindusse sisse, seisin jàrjekorra àra ja kysisin, kas nende juures saab uut SIM kaarti, kui vana on blokeeritud. Saab ikka. Ainult, et tulgu ma koos inimesega, kelle nimel leping on. Kòlas loogiliselt. Olin juba, kàsi ukselingil, lootust ja eluròòmu tàis pilguga lahkumas, et Roku tagasi tirida, kui esinduse provva hòikas, et tegelikult neil on asendus-SIMid otsa saanud. Jei! Fantastico! “Millal tulevad?” “Ei tea.” “Kas tohin teile helistada, enne kui uuesti teie juurde tulen siia jàrjekorda seisma?” “Ikka, siin on meie visiitkaart!” “Ee….. aga siin on aadress Via Togliatti?” “Signora, teisel pool on meie aadress ja number!” “Oi kui, tore, nàed ongi! Kas Via Togliattil saab ka uut SIM kaarti?” “Teoreetiliselt saab, aga kui meil asenduskaarte pole, siis ilmselt pole neil ka.” “No tore siis, ma helistan teile ette, enne kui tulen. Graaaazie, arrivederci!” Needless to say, mitte keegi ei ole kunagi sellel visiitkaardil osutatud numbril toru vòtnud. Aga, et selle teadmiseni jòuda, làks jàlle mòni nàdal jàlle aega.

Ma ei andnud alla! Eelmisel laupàeval juhtisin Roku tàhelepanu asjaolule, et Pescaras peaks ka TIM esindus olema. Vbl làheks nyyd sinna ònne proovima. Roku tyhistas oma Tàhtsad Asjad àra ja asusime kohe laupàeva hommikul reipalt teele. Pòhimòtteliselt oli kohe imelik see, et TIM esinduse ees oli vaba parkimiskoht! See on Itaalias ààrmiselt haruldane ja veider. No parkisime auto ja vudisime kogu perega TIM esindusse nagu mingis juustuses reklaamis. Ainult kaks inimest ja koer enne meid jàrjekorras, konditsioneeritud òhk, naeratav provva leti taga. No enam cheesy’maks tuunida ei saa seda atmosfààri.

Kui meie kord tuli, selgus, et kòike saab. Lepingut saab muuta minu nimele. Uut SIM-i saab. Kòike saab. Aga kus see blokeeritud SIM on? Signora, blokeeritud SIM kaardi peate ju kaasa vòtma, muidu ma ei saa uut vàlja anda. $%/&%&/%$/$ ! “Kas soovite ka abielutunnistust? Ylikooli lòpetamise tunnistus? Minu ja mu kuldkalade passide koopiaid? Nelja tunnistajat, kes peavad olema meessoost ja kòik TIM kliendid vàhemalt viimased 27 aastat?” No pàriselt kust ma pean tulema selle peale,  et mingit vana SIM kaarti kaasas tassida? Ah?” Umbes sellise ràndi valasin Rokule pàhe, kui sòitsime koju SIM kaardi jàrele.  Yhtlasi kiitsin jàllegi Muinasjutulist Eestit, kus ma peale SIM kaardi kaotamist làksin ròòmsalt EMT esindusse ja sòbralike silmadega noormees andis mulle KOHE uue kaardi ja isegi raha ei kysitud. Nagu reklaamis! Ma kiidan alati Muinasjutulist Eestit, kui Itaalias on vaja kokku puutuda selliste nàhtustega nagu TIM, Telecom Italia, Trenitalia, Alitalia, maksuamet vòi tervishoiusektor. Roku on kardetavasti ysna tydinenud.

Anyhow, sòitsime tagasi. Mul oli kaasas SIM kaart, ID-kaart, pass, ravikindlustuse kaart (codice fiscale jaoks) ja muidugi raha ka igaks juhuks rohkem, sest – nagu klassikud ytlevad – neid mesilinnukesi ei vòi iial teada. Rokul oli sama komplekt sans SIM kaart. Jòudsime kohale, muidugi parkimiskohta ei olnud enam, Nummik oli (valel ajal!) magama jàànud ja TIM esinduses oli jàrjekord. Noh… tavaline elu yhesònaga. Rokule jài ylesandeks parkimiskoht leida ja magav Nummik tòenàoliselt ca 500 meetri kauguselt syles kaasa tassida ning mulle sai ylesanne jàrjekorras koht sisse vòtta. Tehtud-mòeldud! Jàrjekord muudkui edenes ja edenes. Rokut polnud. Lòpuks jòudsin leti ààrde, ise hirmus àrev, sest teatavasti SIM kaart oli Roku nimel ja ilma temata ju ei saa uut SIM kaarti ega lepingut minu nimele muuta ega midagi. Aga vòta nàpust! Sai kull. Sain uue SIM kaardi. Leping tehti minu nimele, piisas ainult ravikindlustuse kaardi ettenàitamisest. No kus nyyd kòik need reeglid on, ah? Sissekirjutus ja pangakonto ja tòòleping? Ah? Pòhimòtteliselt ma oleks vòinud rahumeeli suvalise tànavalt leitud SIM kaardiga esindusse kohale minna, lepingu enda nimele vormistada ja lasta uue kaardi teha! Wow.

Vahepeal kuulsin ma raadiost saadet, kus rààgiti alaealiste reisimisest ja sellest, mis dokumente tarvis on. Kui Itaalia alaealine saatjaga vàlismaale minna tahab, siis yldjuhul on mingi protseduur, et tuleb politseijaoskonnast miskeid pabereid sebida. Loomulikult sòltuvalt sihtkoha riigist on need paberid siis erinevad jne. Nagu ikka Itaalias. Keegi kuulaja helistas ja kurtis, et ta lapsel olla Londoni-reis sellepàrast àra jàànud, et kui nad politseijaoskonda làksid, siis sealt òeldi, et pole midagi vaja teha. Lennujaamas saadeti nad vist juba check-in‘ist tagasi ning taaskord politseijaoskonda naastes (maitea, mis mòttega nad sinna tagasi làksid ausalt òeldes) teatati uuesti, et pàriselt ka, mingeid dokumente pole vaja ja hoopis need seal lennujaamas ajasid teile kàrbseid pàhe. Igatahes kuulasin, tundsin helistajale mòttes siiralt kaasa ning imestasin, kui lihtsasti ma òepojaga Iirimaal kàisin, ilma mingite kirjade ja dokumentideta, ainult passid kaasas. Kas pole Eestis kòik nii imeliselt lihtne! Muidu see politseijaoskonna lugu tuli mulle pàris tuttav ette, endal on sarnaseid tiirutamisi juba ei-tea-kui-palju olnud.

Anyhow, tàna hommikul oli mul kaks plaani. Minna apteeki, et osta yks retseptiravim ning sòita rongiga Milaanosse. Maitea, kas on lihtsamat asja vòimalik plaani vòtta.

Aga vòta nàpust! Tuleb meeles pidada, et mu registreeritud elukoht on Abruzzos ja apteek asus Roomas ehk Lazios. Tatsan reipalt apteeki (no nii reipalt nagu seda keskpàeva pàikeselòòsas teha saab), ylatan retsepti ja – vahi yllatust!
“See retsept ei ole kehtiv!”
“Mismòttes ei ole kehtiv? Alles nàdal tagasi sain perearstilt!”
“See retsept on vàlja antud Abruzzos, meie aga oleme Lazios. Signora, Itaalia tervishoiusysteem on regionaalne, mis tàhendab, et oma Abruzzo retseptiga te siit Laziost ravimit osta ei saa.”
“Ehh… Fantastico! Mulle meeldib Itaalia!”

Maitea, miks apteeker selle peale nii elavnes, aga asus pikalt-laialt rààkima, et olla teada juhtumeid, kus kodanik on làinud regioon A retseptiga regiooni B apteeki, apteeker pole tàhele pannud, et retsept ei kehti ning kodanikule olla mitme kuu pàrast saabunud koju arve retsepti tàishinnaga + intressid kòigi nende kuude eest. Jeesus jah, mul tuli selle peale kohe meelde, et seal raadiosaates oli ka juhtnud, et keegi kodanik olla korduvalt reisinud mingisse riiki, kuhu minekuks tuleb Itaalias elukohajàrgsest politseijaoskonnast mingi tempel passi saada. Ykskord olla siis kodanik tollis kinni peetud ja muidugi asunud kodanik protesteerima, et ta on aastaid juba kàinud ja keegi pole midagi kysinud ja mis tempel. Selle peale tuli talle koju arve, kus olid kòikide templite maksumused kòigi nende aastate eest ja mòistagi kogunenud intressid.
Itaalia riik ei unusta kunagi oma kodanikke, kui on vaja intresse vàlja nòuda!
No tànasin apteekrit ja sepitsesin valmis jàrgmise plaani: kuna mina pean minema Milaanosse ja seda ravimit peab juba esmaspàevast vòtma hakkama, saadan Roku Abruzzosse (tal on sinna niikuinii asja) ja lasen selle medikamendi temal àra osta. Loodetavasti ei ole selleks vaja mingit notariaalselt kinnitatud delega‘t vòi minu ravikindlustuse kaarti. Wait! Tegelikult ma peaks talle selle vist kaasa andma ja lootma, et rongiònnetust vms ei juhtu.

Anyhow, edasi oli mul plaan kl 14 vàljuva rongiga Milaanosse sòita, eksole. Ise olin veel ysna yhke, et suutsin enda ja peaaegu-kahe-aastase Nummiku varustuse pakkida seljakotti. Ei saa jàtta mainimata, et varustuse hulgas on ka peegelkaamera (lihtsalt, et punkte juurde saada, mainin àra :). Kòik sujus ideaalselt. Lòuna sain òigeks ajaks valmis. Nummik sòi minu tehtud toitu! Roku jòudis kl 12:45 koju, et meiega syya ja siis meid rongijaama viia. No mis saab valesti minna?

SAAB.

SAAB!

FAKKEN SAAB!

Mingil hetkel saabus ei-tea-kuskohast selline apokalyptiline torm, et vihma kallas, puud olid pikali, vàlku lòi, kòu kòmises ja pàriselt see vihm oli selline, et pmst aknast ka ei nàinud vàlja enam.  Ma ytleks, et ainult tornaadod ja lendavad autod olid puudu. Vbl neid oli ka, aga pàriselt midagi ei nàinud. Kell 13 pidime vàlja astuma, aga oli selge, et kella kahese rongi peale siin kyll ei jòua.

(Siin ma pean vist vahepeal mediteerima ja kummeliteed jooma enne, kui jàtkan)

Helistan Trenitalia klienditeenindusse. Vot selline lugu, et  broneerisin internetist pileti kella kahese rongi peale, aga seoses ilmastikuga ei jòua ja kas ma saaks pileti àra muuta. Muidugi saab, andke aga broneerimisnumber! (jess!) Oi, signora, teil on selline pilet, et saate seda ainult internetist muuta. Aga àrge muretsege, kodulehel on kòik instruktsioonid olemas ja puha.

Siinkohal oleks mul kaks afterthought‘i. Esimene: see internetti suunamise trikk oli pàris kaval viis minult 80 eurot vàlja petta, sest kui ma oleks pàriselt liiklusummikus olnud, siis poleks ma saanud internetti ju minna eksole. Oleks jòudnud ehk kella kolmeks rongijaama ja lihtsalt uuesti mingi ca 100 eurot vàlja kàinud ilma kysimusi esitamata. Teine: Trenitalia koduleht on ideaalne òpivahend kòigile user experience tudengitele selles mòttes, et kuidas kodulehte teha ei tohi. Seda muidugi sellisel juhul, kui Trenitalia ametlik klienditeenidusstrateegia pole just tàpselt see, et klient ei saa kodulehel midagi teha ja helistab nende tasulisele telefonile, kus minut maksab samapalju kui Skypega Eesti mobiilile helistamine.

Aga mul oli internet! Jei! No ohkasin sygavalt sisse-vàlja, mòttes kujutasin ette, et olen mediteerinud ja kummeliteed joonud ja tean, mis on need asjad, mida elus saab muuta ja mida ei saa muuta ja et ma ei làhe nàrvi nende peale, mida ei saa muuta.

Pòhimòtteliselt, kui kogu see kodulehel pusitud tunnike kokku vòtta, siis Trenitalia pileti muutmiseks on jàrgmised vòimalused. Tòe huvides tuleb òelda, et kui àra jagad, et pileti muutmine on tàpselt selles kastis, kust rongiaegu otsitakse ja mitte kuskil mujal mitte kuradi kohas sellel kuradi lehel, siis algus on lihtne.
Siit algavad nyyd vòimalused. Vaatad oma kinnitatud broneeringut, mille kohta sul on kirjas, et muutmine on tasuta ja refund on osaline ning nàed optsioone “Change offer/service” ja “Change solution“. What the heck??? Ma tàpselt ei màleta, kumma valikuga mis juhtus, aga loogika oli selline:
esimese valiku korral saad kòik ilusti tehtud, praktiliselt lòpuni vàlja ja siis tuleb error, et piletit ei saa muuta, sest sa pole valinud optsiooni mis kòlas umbes “cambio economy“. No kàid sama tee kolm korda làbi, vòtad keenjusest abikaasa ka appi, aga vot ei leia, kust seda optsiooni valida. Tàpselt nii palju kordi kui proovid, jòuad tàpselt sama errorini vàlja.
teise valiku korral saad kohe selle “cambio economy” àra klikkida. See pàris intuitiivselt ei kài, aga ysna alguses on muu kribu-krabu seas kaks checkboxi ja kui neis surfata, siis teises checkboxis on see optsioon olemas. Siit edasi jàrgmisel lehel on su kinnitatud broneering, klikid edasi ja pakutakse uuesti osta sedasama piletit, mis sul juba on. Ei mingit varianti pileti muutmiseks. No ei ole. Pàriselt ei ole.

Vòib-olla ma kòlan siin ylbelt, aga me istusime Rokuga kahekesi, ylikooliharidusega inimesed, tunnustatud konsultandid ja puha, alates 1993.aastast iga pàev mingi 12 tundi arvutikogemust akumuleerunud ja tunni aja jooksul ei suutnud Trenitalia kodulehel broneeritud piletit muuta. No tòò kontekstis on meil tavaliselt ca 20 minutit aega vastamaks kysimustele stiilis “Mitu inimest tuleks jàrgmise viie aasta jooksul koondada?” vòi “Kas kompanii peaks investeerima tytarfirmasse Uruguais ja mis vòiks olla selle tytarfirma vààrtus?” Mida ma siin umbes vàljendada pyyan on see, et keerulised ylesanded ja ajasurve on meie jaoks ysna tavapàrane. Aga vot, Trenitalia broneeringu muutmisega hakkama ei saa.

“Aga helistage siis klienditeenindusse, tarkpead!”, kommenteeriks siinkohal tàhelepanelik lugeja. Vastan, et seda ma tegin. Nimelt kogu selle proovimise ja pusimise ajal, tàpsemalt iga kord kui jàlle làbikukkumine tuli, helistasin klienditeenindusse.
Teise kònega saabus yllatus, et muidugi saab telefoni teel broneeringut muuta. Tuleb esimene broneering tyhistada, mille eest siis raha tagasi makstakse ja uus broneering teha. Milles kysimus! Hakkasin tegema, aga kui krediitkaardi andmeid kysima hakati, siis ma ehmatasin sellest hirmsasti àra. Kòik ju teavad, et telefoni teel ei anta oma krediitkaardi andmeid. Turvakoodi ja kòigega. Vahepeal helistasin tuttavatele ja kysisin, et kas nad on andnud oma krediitkaardi andmeid telefoni teel Trenitaliale. Tuli vàlja, et yks tuttav on andnud ja siiamaani pole ta kaardilt mingeid selgitamatuid summasid maha làinud. Samal ajal Roku, eksole, otsis palavikuliselt vòimalusi internetis broneeringu muutmiseks. No sain julgust juurde ja helistasin uuesti. Ei pea vist mainima, et iga kord oli mingi uskumatult pikatoimeline tervitussònum, siis IVR, siis 3 minutit ooteaega jne. Paar korda panin IVR valikutega mòòda ja siis helistasin jàlle otsast peale. Igatahes lòpuks sain jutule ja transaktsiooni poole peal paistis, et Roku vist leidis mingi vòimaluse. Lòpetasin kòne àra, veendumaks, et seegi vòimalus lòppes làbikukkumisega. Helistasin uuesti ja siis jòudsin transaktsiooniga nii kaugele, et juba kysiti krediitkaardi numbrit ja korraga – FAKKMAIVòIMIKSJUSTSIIS – sai mul telefoni krediit otsa! Proovisin Roku telefonilt. Peale esialgset hàmmeldust – “Miks ta ytleb, et valitud number ei eksisteeri?!?!?!” – ilmnes, et Rokul on 8-ga algavatele numbritele helistamine blokeeritud.  Maitea, vbl ta helistas mingitele seksikiisudele obsesiiivselt ja nyyd nad on tal tòò juurest kòik tasulised numbrid àra keelanud?

Yhesònaga, selleks ajaks oli kell juba 13:55 ja polnud isegi mòtet joosta keset seda apokalyptilist tormi uut krediiti ostma, sest niikuinii – knowing my luck – oleks poe ukse ees mingi murdunud puu (mis puu! puuriit!) lebanud vòi kassapidaja oleks koomas olnud vòi elekter àra vòi misiganes. Itaalias ei tule miski kergelt!

7 kommentaari »

Hàmmastavaid tòdemusi sellest, kuidas kasvavad vàikesed itaallased

Jah, kallis eestlane, kuigi ma varem olen vàitnud, et Itaalia lastele on kòik lubatud, siis tòe huvides pean teiega jagama teadmist, mille ma osalusvaatluse kaudu omandasin. Pole midagi nii helge lapsepòlv neil pruunisilmsetel vahemere inglikestel.

Meil oli siin hiljuti yhe teise eestlannast emaga vàike rànt teemal “Itaalia mànguvàljakukultuur”. Nimelt Eestis pidada lapsed kàima mànguvàljakul ilma mànguasjadeta. Maitea, kas see tòsi on, aga nii rààgitakse. Itaalias on kombeks lastele hunnik mànguasju kaasa vòtta. Vot ja kuna mulle teadaolevatel mànguvàljakutel kàivad enamasti lapsed vanuses 0-2 aastat, siis oh milline viljakas pinnas draamaks ja pisarateks! Nagu kòik lapsevanemad teavad, siis kuskil 1-2 eluaasta kandis hakkavad lapsed kàeulatuses olevaid ja huvitavaid objekte krabama. Ja nagu modernsete kasvatusteooriatega kursis olevad emad (mina!) teavad, siis selles vanuses on krabamine normaalne nàhtus, millest laps rahulikult vàlja kasvab. Laps tahab kòik asju kohe, ei saa asjakohase keelamise mòttest aru (aktsepteerimine ei ole arusaamine) ja yleyldse igasugused ambitsioonid òpetada 2-aastasele oma asjade jagamist vòi mingit meeskonnatòòd on nagu hane selga vesi.

Aga mida ma parkides màrganud olen, on jàrgmine. Kui Itaalias làheb laps parki ja tal on mànguasi ja tuleb vòòras laps seda àra kiskuma, siis hàstikasvatatud itaalia ema tirib selle asja OMA lòugava lapse kàest àra ja manitseb veel juurde tut-tut-tut me ju jagame oma asju ning vabandab mànguasja krabama tulnud lapse ema ees oma lapse halva kàitumise pàrast.

No ma olen seda piisavalt nàinud, aga eile sain teada, mis juhtub, kui ema ei tiri oma lapse kàest mànguasju àra. Sest ma ei vòta Nummikule parki mànguasju kaasa.

Eile kàisime yhel yritusel, kus olid mòned mudilased kohal. No Nummik nòudis, et ilma oma automonstrumita, mille otsas ise istuda saab, ta kodust vàlja ei làhe. Tehtud-mòeldud, vòtsime auto kaasa. Kohapeal selgus, et yhele teisele kaheaastasele see auto ilgelt meeldis. Mina jòudsin syndmuskohale siis, kui lòugav Nummik istus oma auto otsas ja seda sikutas endale keegi lòugav mudilane, kellel pàriselt pisarad PURSKUSID silmadest. Kuna mina olen halvastikasvatatud mitte-itaalia ema, siis teatasin sòbralikult, et meie Nummik tahab tàna ise oma autoga màngida. Selle teise lòugava lapse ema kysis hàmmeldunult, et ega meil teist samasugust kaasas ei ole. Ei, me ei osta oma lapsele kahte kuramuse yhesugust plastmassist jurakat, mis maksab kuramuse 80 eurot, vòtab tugitooli jagu ruumi ja ma isegi ei tea, kas Nummik kavatseb sellega yle 15 minuti màngida. Tòe huvides olgu tàpsustatud, et ma ytlesin lihtsalt:”No, mi dispiace”. Sellepeale vòttis itaalia-ema oma lòugava mudilase kaenlasse ja marssis minema, pahuralt podisedes something along the lines of làhme rààgime issile àra mis pretsedenditu vàrk meil siin juhtus.

Nyyd, kallis eestlane, tead, et kui Itaalias oma jònglase mingi mànguasjaga kodust vàlja lased, on sul valida kas oma last mòttetult traumeerida vòi elada diskreetselt ja reserveeritult, suheldes vàga limiteeritud hulga inimestega. Teiseks òppisime eeltoodust, et itaalia lastel pole midagi nii muretu elu, nagu kogenematu silmaga vaatleja ekslikult arvata vòib. Pàriselt, ma olen juba julgelt yle 30 ja ei ole ikka veel valmis oma kingi vòi kàekotte suvalise pargis vastutuleva inimesega jagama. Vòi mis kingi. Raamatuidki laenan nàpuotsaga. Vaesed vàikesed Itaalia lapsed!

16 kommentaari »

Più allegria

Krisi kommentaarile mòeldes, ma ei tea, kuidas meil siin armastuse ja lootusega on, aga tsirkusest kyll puudu ei tule. Vòtame nt veeburarikuu. Kòigepealt karneval. Vbl tàiskasvanutel on savi, aga laste ja nendega seotud tàiskasvanute universumis on karneval the big thing. MPS. Finmeccanica. Paavst. San Remo. Valimiskampaania. Ja sel nàdalavahetusel – signori e signore! – valimiskampaania grande finale! Kusjuures, pàriselt ma pole elus nii huvitavat valimiskampaaniat nàinud. Kysimus kòigi huultel – kui palju hààli saab Movimento 5 Stelle? Kui palju vòib hààli saada sellise kampaaniaga, et teles yldse ei kài ja ainult korraldad kohtumisi valijatega? Puhtalt turunduslikus mòttes oleks juba huvitav teada. Kusjuures mis meelsusega see M5S? Vasak? Parem? Whatever. Peaasi on revolutsioon, pangad pòlevad, poliitikud puuakse ja muu taoline.

In other news: yksòhtu jalutasime Rooma downtown‘is. Vaatame korraga yhel tànaval – politseiautod, vilkurid, ametisikud, sagimine, inimesed seisavad ja vahivad uudishimulikult. Midagi on kindlasti juhtunud! Kas liiklusònnetus? Làhme vaatame meie ka! Tegelikult ilmnes, et oli Berlusconi ukseesine. Nagu ma aru saan, siis Berlusconi maja ees on kogu aeg selline pinge ja etendus. Hea vàhemalt, et liiklusònnetus ei olnud.

Berlusconi teemal jàtkates, vbl ma korjan endale siit praegu hunniku vaenlasi, aga minu meelest (ja kòigi mu tuttavate meelest) ytles ta tàiesti òiget asja Finmeccanica kopterite pahanduse teemal. Paraku suures àris nii ongi, et kui sa ei lobista, miljoneid ei maksa, diile ei tee, siis myyki ei tule. Berlusconi kyll pehmendas, et kui meie ettevòtted konkureerivad teiste ettevòtetega vàhedemokraatlikes riikides, siis nad peavad samade reeglite jàrgi kàituma (st maksma) kui teised, sest muidu on nad konkurentsist vàljas. Ma arvan, et see “vàhedemokraatlikes” oli puhas poliitiline korrektsus, sest samad skeemid on ka demokraatlikes riikides olemas. Milline silmakirjalikkus teistest poliitikutest ahhetada ja ohhetada, et misasja Berlusconi nyyd ytles! Ma ei usu, et nad ise ka ennast usuvad.

Aa… San Remo teemal. Yhe-noodi-laulu olete juba kuulnud? Kui ei ole, siis siit leiab. Terve laul pysib yhe noodi peal pysti. Esitajaks mu lemmik ironiseerija Elio. Umbes selline projekt nagu eestlaste “Leto Svet”, aga ytleks, et con più gusto.

 

 

 

1 Kommentaar »

Jàtkuvad nukrameelsed mòttemòlgutused kriisi teemal

Peale seda, kui kriisi pildistasin, vòttis minuga yhendust Ajakirjanik Eestist ning pakkus, et ma vòiksin nende lehele Itaalia kriisist kirjutada. Vahepealset arutelu jms vahele jàttes oli tulemus selline, et ma ei pidanud vòimalikuks artiklit kirjutada. Aga eilses Itaalia Lehes* kirjutab yks Itaalia Ajakirjanik kriisist nii, et kui seda nàgin, siis tundsin àra, mida Eesti Ajakirjanik umbes nàha tahtis. Loodan. Vahest suudab Itaalia Ajakirjaniku kirjutatu isegi Hàrra Einot veenda. Uuriv ajakirjandus just ei ole, aga pàris hàsti vormistatud ilukirjandus vast kyll. Viited poeesiale ja puha. Proovin tòlkida ja mòtte vòimalikult tàpselt edasi anda.

“Kaubanduse Spoon River”

Baar maja all**. See kus esimene hommikukohv juuakse. Yhel hommikul vàljud kodust ja nàed, et seda polegi enam. Eile oli ja tàna mitte. Kriis teeb inetuid nalju, ròòvib meilt isegi meie vàikesed harjumuspàrasused. Nii vàikesed, et màrkame neid alles siis, kui need kaotame. Màrkame sel pàeval, kui leiame end suletud luukide ees – kusjuures ei ole pyhapàev – ja kysime endalt, mis on saanud baaripidajast, kellel oli igale kliendile hea nali varuks ning peale “buongiorno’t” oli alati nimi. Sel pàeval màrkad seda, mida enam ei ole: pudupoodi tànavanurgal, lihapoodi sel teisel tànaval, parfymeeriapoekest ja tòòriistapoodi. Ellujàànuid loetleda on lihtsam kui neid, keda enam ei ole.

Tavapàrane trajektoor omandab uue tàhenduse: reis linnas, mida enam ei ole; linnas, mis jài igaveseks suletud luugi taha, unustatud kunagise vaateakna pimeduses. See on kulgemine tyhjas ruumis, vilkuvate tulukeste vahel, millest yks pòlemas ja kaks kustutatud. Kaubanduse “Spoon River”.  Tolmunud akendest on saanud teadetetahvlid, kuhu riputatakse ykskòik mida. Tyhjaksjàànud kaubanduspinnad muutuvad pigem prygimàgedeks kui leiavad uue rentniku, galeriidest saavad katakombid. Poode suletakse nii perifeerias kui kesklinnas. Ka piazza di Spagna on muutunud, rahutukstegevad tyhimikud yhe ja teise butiigi vahel.

See on metropol, mis kaotab kiirust ja tasapisi muutub jàrjest pimedamaks.  Peale 7.000 poe kadumist eelmisel aastal (ja koos nendega rohkem kui 20.000 tòòkohta) ei ole linn enam sama, mis enne. Kui nii edasi làheb, peame yhe kohvitassi otsinguil autoga teise linna otsa sòitma***.

*Roku hoiatas, et ma ei tohiks kindlasti ajalehe ega ajakirjaniku nime panna, sest siis vòib ajaleht minult artikli reprodutseerimise eest raha nòudma tulla. Ohjeebus, Itaalia. Igatahes ajalehe nimi on eesti keeles “Sònumitooja”. Ajakirjaniku perekonnanimi on selle regiooni nimi mitmuses, mille pealinn on Milaano ja eesnimi on Jeesuse ema nimi. Nyyd on vist risk maandatud, et ajaleht Google Alerti abil mu tòlkenàrakat yles ei leia ning mul hing rahulik, et ma pole siin autorile viitamata tegutsenud 🙂

**Il bar sotto casa. Kuidas seda tàpselt selgitatagi? See on Itaalias omaette institutsioon. “Baar” eesti keeles ei ole yldsegi mitte seesama koht, mis “bar” itaalia keeles. Vbl ma peaksin sellest “bar sotto casa” fenomenist tàpsemalt kirjutama. See on nii… Itaalia asi. Vot ja kui juba “il bar sotto casa” àra kaob, siis ei saa enam kyll millegi peale elus kindel olla.

***kuidas tòlgiksid teadjamad “prendere il raccordo“? Rooma kontekstis mòistagi. Kuidas seda eesti keeles seletada, et yks koht on nii kaugel, et sinna minemiseks pead auto vòtma ja G.R.A.’d pidi jupi maad sòitma? G.R.A.’d , mòtelge! “Prendere il raccordo” on minu jaoks nii tàhendust tàis vàljend, aga vot ei oska eesti keelde panna nii, et mòte sàiliks.

2 kommentaari »

Vihm, tuul, veri veenides pulbitsemas

Mu lemmikul Jovanottil on uus laul “Tensione Evolutiva”. Kus ma seda esimest korda kuulsin? Hommikupoolikul meie maja all supermarketis “Kobras” (it k Castoro). Varem, kui ma hommikupoolikuid kontoris veetsin, siis ma seda ei teadnud, aga nyyd tean, et tòòpàeva hommikul leiab pesupulbrite, kuivainete, telfonpannide, piimariiulite vahel tiirlemas valdavalt keskealised pika seelikuga naisterahvad oma kaherattaliste trolley’dega. Kui sul on kaherattaline trolley siis sa oled raudselt Itaalia koduperenaine, kes kàib hommikuti suurele perele sisseoste tegemas. Staatusesymbol.

Vot ja nii ma tiirlen hommikuti supermarketis “Kobras” (mis pagana absurdne nimi :))). Pesupulbrite, kuivainete, teflonpannide, piimariiulite vahel. Seisan kassajàrjekorras, igal pool need koduprouad ja nende kaherattalised kàrud ning kòlaritest kordab Jovanotti nagu mantrat: “Pioggia. Vento. Sangue nelle vene. Vihm. Tuul. Veri veenides pulbitsemas. Vihm. Tuul. Veri veenides pulbitsemas.”.  Jah, ma vòin siin seista kyll kolmapàeva hommikul kell 9.34 supermarketi “Kobras” kassajàrjekorras. Kaherattalisi trolley’sid lugematu arv, kuni horisondini vàlja. Aga ma tean, et TEGELIKULT ma olen elus ning mu maailmast ei ole veel kadunud vihm. tuul. veri veenides pulbitsemas. Jovanotti on geenius.

Ohjummel ja peale tànast hommikut olen veendunud, et Berlusconi vòidab valimised. Kus ikka vòtab vere veenides pulbitsema see tànavune valimiskampaania!

1 Kommentaar »

Pildistame kriisi

Jaanuar algas meil siin depressiooni ja àngi tàhe all. Alustagem muidugi sellest,et kòikvòimalikud hinnad tòusid. Pòhiliselt nende teenuste hinnad, mille tarbimist eriti vàltida ei saa nagu kiirteemaksud, autokindlustus, postiteenused jms. No vahet pole. Kannatame àra. Teiseks jahvatatakse siin juba kolmandat pàeva sellest, et itaallaste ostujòud olla langenud Teise Maailmasòja jàrgsete aastate tasemele.
No mòtlesin siis, et aitab neist kriisiuudistest ning làhen parem Francavilla downtown’i jalutama ja allahindlusi vahtima (et vaadata, kuidas saaksin Itaalia majanduse toeks oma panuse anda). Mida nàgin?

Siin oli prillipood. Nàib, et tegutses aastast 1978, aga enam mitte:

Ottica

Siin oli Tabaccheria (see asutus, kust Itaalias bussipileteid, sigarette ja muud taolist osta saab):

Tabaccheria

Siin oli mu kòige lemmikuma nimega tòòriistapood “Nael”:

Ferramenta

Siin oli pood, mis myytas neid imelikke ornamente, mida mòned inimesed armastavad endale lakke ja lampide ymber panna:

Stucchi arredi

Siin aga oli Itaaliale igiomane asutus ehk bomboniere kauplus. Bomboniere ehk pulmadel/ristimistel/koolilòpetamistel jne kylalistele antav kingitus on tegelikult uskumatu àri siin Itaalias. Ja ysna kasumlik ka. Nàiteks mingi suvaline Hiinas meisterdatud portselaningel vòi peletislik hòbekuju (tyypiline bomboniere meie kandis) koos kolme confetti’ga ilusti àra pakendatud maksab vàhemalt 10 eurot. Arvestades, mis summasid Itaalias pidude alla pannakse, arvasin ma, et need àrid ei làhe eales pankrotti, aga mòni siiski làheb:

Bonboniere

Siin oli riidepood. Riidepoed hakkasid esimesena meie shoppingutànavalt kaduma, see on lihtsalt yks paljudest nàidetest:

Riidepood

Siin oli pizzeria:

Pizzeria

Selles poekeses tegutses yks igivana ja sympaatne puusepp, kes restaureeris mòòblit. Puusepp veedab nyyd aega kòrvalasuvas pizzerias (mis veel on avatud) ja rààgib kòigile, kes kuulata viitsivad, et Itaalias pole mòtet midagi teha, sest kliendid ei taha tòò eest maksta ja selle vàhese, mis ta klientidelt kàtte saab, vòtab riik maksudena endale:

Falegname

Siin olid kòrvuti pudukaupade pood ja kinnisvaraàri:

Immobiliare

Selles poekeses tegutses kardinameister Paolo. Tàna on pood kinni ja Paolo mujale kolinud. Paolo oli igipòline poissmees, kes kàis igal aastaajal yhe ja sama kampsuniga, milletaolisi kannavad ainult igipòlised poissmehed. Muidu oli ta tàpne ja korralik tòòmees. Jòudsin temalt lausa kaks kardinapuud ja pisut kardinate òmblemise teenust osta.

Tende

Mòned àrid meil siin veel hingitsevad. Nàiteks see mànguasjapood:

Gioccattoli

Hiljuti jalutasime sealt mòòda ja Roku rààkis, et kui tema vàike oli, siis oli siia poodi tulek lapsepòlve yks tàhtsyndmusi. Igasugu imelist kaupa ja vàrki olla seal leidnud. Tàna on pood tolmune ja pooltuhi. Poeomanik on muhe habemik, kes kòigile kuulata viitsijatele nàitab oma kuskil kaugel elavate laste pilte ja rààgib, mòòdunud aegade hiilgusest. Mulle tàitsa meeldib ta oskus enda yle nalja heita. Poe aknal on nàiteks selline silt (umbes et “siin on kyll vàhe kaupa, aga selle eest kòike”):

Hea s6num

Yldiselt on meil siin teiste kaubandusasutuste ustele vòi kassadesse tekkinud pigem taolised huumorivaesed sònumid (“allahindlusi ja krediiti siit ei saa”):

Credito a nessuno

Positiivsel lainel lòpetades peab ytlema, et ega kòigil siin ikkagi halvasti ei làhe. On tekkinud ka uusi àrisid. Laias laastus kolme tyypi: kliiniliste analyyside laborid, compro oro ja sala slot. Aga vaadelgem seda fenomeni làhemalt.
Laborid muidugi peegeldavad riikliku meditsiinisysteemi allakàiku (kokkuvòtlikult òeldes korrumpeerunud, pekkis ja pankrotis). Oma kogemusest tean, et kui midagi àra tahad teha, siis erasysteemis saad kiiremini ja pàeva lòpuks maksad teenuse eest samapalju kui avalikus. Eriti kàib see vereanalyyside kohta.
Compro oro ehk siis kulla kokkuostjad (kes reklaamivad, et maksavad kohe ja sularahas) on ilmselgelt majanduskriisi ja organiseeritud krimi òitsengu koosmòju tulemus.
Sala slot ehk mànguautomaadid? Vot sellest ma aru ei saa. Selles mòttes, et kes on see loll inimene, kes viitsib oma aega nende mànguautomaatide peale raisata ja kas pàriselt leidub nii lolle kodanikke, kes arvavad, et sealt raha vòidetakse. Aga oletagem. Mànguautomaatide putka olemasolu kui selline peegeldab ilmselt organiseeritud krimi jàrjekordset tòòvòitu. Tegemist on ju ideaalse rahapesukohaga, kas pole. Inimene, kes seal putkas klaasistunud pilgul automaati vahib ja kangi tòmbab peegeldab aga haridussysteemi lòplikku kokkuvarisemist.

3 kommentaari »

Naabrite voodilina. Minu r6dult n2htuna.

voodilina

voodilina

5 kommentaari »

Alandlikkuse òppetund

Mul on Francavillas uus sòbranna: proua K. Inglismaalt.
Proua K Itaalia-elu on kestnud pisut yle aasta ja olnud vòrdlemisi tragikoomiline. Nelja lapse emana hàmmastab K-d kòige rohkem see, et itaallased TEDA tànaval peatavad, et manitseda “teie laps tahab juua” vòi òpetada “pange palun lapsele myts pàhe”
Yhtlasi on K-l majanaabrid, kes temaga muidu eriti seltskondlikud ei ole, aga selle eest on kàinud koputamas, kui lapsed liiga kàrarikkalt màngivad. Itaalias?! Ma elan kortermajas ja kuulen kolm maja edasi, kuidas yks Itaalia laps iga jumalast ònnistatud pàev kriiskab nagu metsloom. Rààkimata nendest kolmest vahepealsest majast, kus samuti itaalia lapsed ja nende emad kriiskavad. Ja nyyd sedasi ahistavad K-d, kelle neli last vanuses 2-6 istuvad sòògilauas reas, rààgivad vaikselt kahes keeles juttu ning sòòvad noa ja kahvliga!
Ykspàev aga làheb K baari kohvile ja tema majast keegi proua sealsamas. ”Buongiorno!” Ohjeebus, kuidas proua K làks elevusse! Mòelda vaid, naaber rààgib minuga! ”Buongiorno,” teatas K reipalt vastu ja sàttis end juba leti najale valmis, et juttu ajada. ”Teie lapsed,” osutab naaber peaga K ròdu suunas, ”nutavad. Si sente.” See olla kyll tulnud justkui àmbritàis kylma vett.

Millest ma aga tegelikult kirjutada tahtsin, oli see, et yhel reede òhtul oli mul K juurde asja. Pògusast asjatoimetusest sundis reedeòhtune drink K kòògis ning kui ma ykskord end Nummikuga koju minema asutasin, jàime vàlisukse peale veel pikalt lobisema. Kuna K tahab hirmsasti harjutada, siis lobisesime itaalia keeles. Yks teema viis teiseni ja kokkuvòttes leidsime, et meie Itaalia-kogemus on vàhemalt yhes asjas tàpselt samasugune. Teie seal, kes te nyyd Itaalia idylli ootate, jàtke alljàrgnev vahele.
Enne Itaaliasse kolimist pead end justkui lugupidamist vààrivaks kodanikuks. Ylikoolis kàinud. Maailmanimega ettevòtetes karjààri teinud. Igasugu konkursse kinni pannud. Eesmàrke tàitnud. Reisinud. Tàhtsate ja rikastega sòbrustanud. Vòrdlemisi enesekindel yhesònaga. No igal naisel leidub probleeme a la peff on lottis ja nii edasi, aga yldiselt ikkagi tead oma kohta maailmas.
Vot ja siis maandud Abruzzos. Sòpru-tuttavaid ei ole, nii et esimesed kokkupuuted kohalikega tekivad teenindussituatsioonides, liikluses, naabritega jne.
Paned tàhele kahte asja. Esiteks kohalike seas ei leidu inimest, kes justkui sympaatne tunduks vòi mòttelaadilt sobiks. Enamus inimesi on vòrdlemisi agressiivse ja harimatu kàitumislaadiga maakad, kes isegi itaalia keelt korralikult ei rààgi (vòòrkeelte oskamist oodata on puhas ulme), suitsetavad laste mànguvàljakul, ei korista oma koerte sitta tànavalt, lòòvad oma vòsukesi lahtise kàega ja annavad neile – oh dear! – suhkrut ning yldiselt on sallimatud kòige suhtes, mis on ”teistmoodi”. Imelikult kàivad riides ka, kusjuures.
Teiseks needsamad maakad, kellest sa ilmselgelt oled sada korda erudeeritum/reisinum/ /edukam/treenituma peffiga jne kàituvad sinuga uskumatult ebaviisakalt. Kas ignoreerivad tàielikult vòi annavad vàga-vàga selgelt mòista, et sa oled b-kategooria kodanik. Nàiteks poes/baaris sind ei teretata. Lòuna-Itaalias elava expati klassika on see, et seisad jàrjekorra àra, juba oled leti ààres ja – midahekki – siseneb keegi proua, kablutab sinust yle nagu kàrbsesitast ja asub oma tellimust esitama. Poodnik ei tee ka ytlemagi, et vaat see vàlismaa provva oli tegelikult enne siin. Kusjuures sa vòid olla seal poes juba kaheksa korda kàinud.

Alguses oled justkui nòutu. Mis mul viga on?  Mida ma valesti teen? Miks nad minuga nii tigedad on? Ma olen ju ometigi nii erudeeritud/reisinud/edukas/treenitud peffiga maailmakodanik, kes on igale poole teretulnud!
Kuude ja aastate mòòdudes tutvud mòne viisaka inimesega, elad pisut sisse ka ja hakkad mòistma, et Abruzzo elanikkond on enamuses working class. Peamised tòòandjad on siin pòllumajandus, vàikesed sinikraelised perefirmad (baar, pesumaja, pudupood) ja avalik sektor. Siin on niivòrd vàhe selliseid institutsioone vòi firmasid, mis vajaksid ylikoolis kàinud, vòòrkeeli rààkivat, misiganes ajutegevust eeldavat ametit kòrgel tasemel oskavat inimest, et pòhimòtteliselt neid inimesi ei ole siin. Abruzzo populatsioon on valdavalt madala vòi keskmise haridustasemega, madala vòi keskmise sissetulekuga, manuaalseid tòid tegevad inimesed, kes kàituvad nii nagu taolisele kirjeldusele vastav inimene ikka kàitub, kui oma territooriumil veidrikku vàlismaalast kohtab.

See teadmine kohalike kàitumist eriti ei muuda, kyll aga on Abruzzos elamine olnud vàga kasulik alandlikkuse òppetund. Selles mòttes, et kui oled end vààrtustanud nàiteks tòò/hariduse vòi muu vàlise atribuutika làbi, siis taoline kogemus suunab sind mòtlema sellele, mis enda sees head ja vààrtuslikku on. Paneb pàris tòsiselt vààrtustele mòtlema. K-ga seda pole juhtunud, aga mina hakkasin mediteerima ja budistlikku kirjandust lugema. Tòsi ta on, et nelja lapse kòrvalt vist eriti ei jòua mediteerida ja budismist huvituda.

Kogu see jutuajamine – lisaks pògus rànt kohaliku koolisysteemi ja lasteaedade tagurlikkuse teemal – toimus K esikus, itaalia keeles ja valju hààlega. Note to self: peaks K-lt uurima, kuidas majanaabritega viimasel ajal làheb 🙂

11 kommentaari »