Teine Itaalia

Pàriselu. Ei mingit pàikeselist Toskaanat ja maagilist Veneetsiat.

Canosa: màgivaateid ja aguliromantikat

Canosa panoraam

Uskumatu, kuidas teinekord sisened  – selle asemel, et mòòda sòita – tàiesti suvalisse ja tàiesti mittemidagiytleva nimega Mòttetusse Màgilinna – nàiteks Canosa. Jalutad paar sammu ja àkitselt voila! selline panoraam.
Kevadel on màgivaated mu suured lemmikud, sest on loodus ilus roheline (mitte suvine kòrbekollane vòi talvine porihall) ja kui pàike taevas sirab, nàeb màeahelikke kòige selgemini ning màgede tippudel on veel lumi, mis teeb nad eriti armsalt fotogeeniliseks.

Yldjoontes oli Canosa pigem aguliromantika poolest rikas.  Kui ma oleks Eesti pulmafotograaf, siis vot just sinna ma saadaks pruudi-peigmehe turnima. Pruudile kollased kummikud jalga ja peigmehele… maitea… sonimytsi pàhe. Vot ja siis teeks selle klassikalise foto, kus noorpaar seisab nàiteks lagunenud aknaluukide ees, jalad sissepoole ja hoiavad teineteisel kàest kinni nagu kaks topist. Pruudil vòiks olla kimbu asemel òitsev basiilik vòi miks mitte ka nàiteks hooaja kòògivili spargel. Ai kui kahju, et ma pulmafotograaf ei ole. Nàete, kui palju originaalseid ideid mul oleks!

Canosa

Canosa: vòluvalt lagunenud aken

Canosa

Canosa

Kusjuures ma vaatan seda sòidukit ja tòesti aru ei saa. Nii vàikeses linnas, kus on tànavad tyhjad ja parkimiskohti jalaga segada, leidub inimene, kes pargib oma saani sellisesse kohta. Ja kuidas ta sealt vàlja tuli? Tòmbas kòhu sisse ja siis sahistas mòòda seinaààrt, samal ajal tàhelepanelikult jàlgides, et aknaluukide vòi euroalusega pintsakusse auku ei tòmba vòi tuli kòrvalistuja uksest vàlja?

Advertisements
4 kommentaari »

Penne

Pennest rààkides tuleb vast kohe tàpsustada, et ma ei kavatse siin heietada ei pastast ega pliiatsitest vaid armsast keskaegsest màgilinnast meie kaunis, kuid kylaliste suhtes pisut tòrksalt meelestatud Abruzzos.

Kui Pescarast sòitma hakata, siis Penne asub natuke peale Loreto Aprutino’t, millest ei saa kirjutamata jàtta, sest tegemist on Abruzzo oliiviòlinduse epitsentriga. Kui meie kandis Chieti provintsis on iga endast lugupidav màenòlv vòi kyngas viinamàeks kehastunud, siis mida làhemale Loreto Aprutinole, seda enam annavad viinamarjad oliividele teed ning lòpuks peale oliivide muud ei nàegi.
Ma olen alati tahtnud novembrikuu paiku Loretosse minna, et vàikesi frantoio‘sid kylastada, vàrsket òli nuusutada ja muidu targutada selle yle, et kas Dritta on parem cultivar kui Gentile ja miks on Abruzzos peamiselt Gentile ja kuidas see ikka nii on, et monocultivar òlisid eriti saada ei ole ja kas ei oleks juba aeg, et general public oleks oliividest sama teadlik nagu viinamarjadest ja veinist – sest nagu me kòik teame, cultivar on sisuliselt justkui DOC ja mààrab pàris palju òli maitseomadusi. Mitte, et ma oliiviòlist midagi teaks, aga mulle hirmsasti meeldib kuulata, mida oliiviòli inimesed rààgivad ja kooris targutada, kas maitstavas òlis on ikkagi tunda rohelist muru ning piisavalt pikantset janiiedasi. Aga tulgem tagasi Pennesse.

Teel vòis imetleda peamiselt kuppelmaastikku ja oliivisalusid. Ysna maaliline:

Oliivipuud

Olime vòrdlemisi hilja teele asunud –  umbes keskpàeval. Mis tàhendas, et kuskil Loreto Aprutino kandis oli kell peaaegu yks.  Mis itaalia keeles, pyhapàevasel pàeval ning Abruzzos tàhendab, et kui NYYD KOHE lòunalauda ei istu, siis enne òhtut syya ei saa. Taamal paistis Loreto Aprutino linn, aga vajasime kiiremaid lahendusi.

Loreto Aprutino

Nagu vòluvàel màrkasime silti “Agriturismo Il Portico”, eesti keeles “Kaaristu”. Kaaristule tagasi mòeldes on mul pisut konfliktsed emotsioonid. Nimelt pererahvas oli uskumatult sympaatne vanapaar. Nii toredad inimesed, et kohe… no tòesti armsad ja lahked. Agriturismo oli ka armas majake, hàsti hoolitsetud ja kena. Neil oli seal paar teist peret ka ja ysna ilma broneeringuta lubati meid lauda, mis oli neist ka lahke, sest reeglina agriturismo tyypi asutustes tuleb ette helistada, et syya saaks.
Ootasime nummi puidust varikatuse all lòuna valmimist, nautisime agraaridylli ja imelist panoraami (vt ka: suvepàev Provence’s, lapsepòlv maal vanaema juures). “Kaaristu” pererahvas oli ka lastele mòelnud, mis tàhendas, et Nummikul oli ohtralt kòikvòimalikke turnimisvòimalusi ja yldse polnud vaja teda ohtlikest kohtadest àra tòsta vòi maast leitud suitsukonisid ta hammaste/sòrmede vahelt kangutada. Kusjuures! Tualetis tuli kraanist soe vesi! Sellist luksust ei nàe Itaalias yldse mitte igal pool. Oh, ja nad teevad ise orgaanilist oliiviòli seal ja puha. Yhesònaga, ma peaaegu soovitaks seda kohta kòigile maailma inimestele, aga – siit tulebki mu kahetiste emotsioonide pòhjus – toiduportsud olid uskumatult tillukesed! Ma pole Itaalias kunagi nii tyha kòhuga lòunalauast tòusnud. Pyhapàeval! Maitse poolest oli toit tubli keskmine. Eestis oleks gurmee, aga Itaalias on normaalne sòòk. Nummiku suureks lemmikuks osutusid paneeritud baklazaanid. Need on nyyd meie koduses menyys ka. Aga muidu oli kòik imeilus ja suurepàrane, nii et kui te vàga suure isuga inimesed pole, siis www.ilportico.org on selle toreda majakese koduleht. Asub Loreto Aprutino ja Penne vahel.

Edasi Pennesse. Penne suhtes mul ei ole konfliktseid emotsioone. Kui nyyd keegi kysib, kuhu màgilinna minna vòiks, siis Pennet soovitaks julgelt. Penne on esiteks silmale vàga armas vaadata. Hàsti kompaktne – asub neljal vàikesel kynkal – ning ilumeelt ei riiva keskaegset vanalinna piiravad 60-ndate kortermajad, mida enamasti Itaalia linnades kohata vòib.
Keskajal oli Penne tohutult tàhtis linn, regiooni keskus ja puha. Tàna on Penne vàike màgilinn, ca 12000 elanikku. Pyhapàeva pealelòunal seal ringi jalutades tekkis tunne justkui viibiksime vaimude linnas. Kui vàlja arvata baroksete kurvidega naispolitseinik, kes lahkelt selgitas, kuhu suunas minna, seejàrel oodata palus ja autost Penne linna kaardi tòi, ei nàinud me yhtki inimest. Kyll aga kostis majade akendest vòi paksude kivimyyride tagant jutukòminat, laste kilkeid, taldrikute pesemise hààli, aeg-ajalt hoovas ninna kohvilòhna, nàhtamatud tuvid kudrutasid kuskil. Aga yhtki inimest me ei nàinud. Hiljem jòudsime ringiga Penne keskmesse, piazza Luca da Penne’le tagasi ning siis nàgime kyll inimesi. Punane Rist korraldas seal miskit heategevusyritust. Lastele jagati òhupalle ja korjati raha mingi defineerimatu initsiatiivi jaoks. Vahva oli see, et tàiesti spontaanselt avanes vòimalus osaleda lastevanematele mòeldud esmaabikursusel, kus nukkude peal nàidati, mismoodi jònglast làmbumisest pààsta. Proovida sai ka. òhupall anti ka 🙂

Mis Pennes silma jài?

Barokk. Penne barokkstiilis maju vaadates tekkis tung mòne baroki asjatundjaga vestelda. Nimelt mida rohkem siin baroki synnimaal seda oplutentset stiili nàen, seda enam tundub, et esinevad mingid alamvoolud ja erinevad harud. Pennes domineeris lille- ja taimeteema valdavalt. Yks maja oli kuidagi egiptuse motiividega kaunistatud jàllegi. Sitsiilias (Trapanis ja Ennas) tundus, et lòvid ja muud opulentsed loomad domineerisid taimeriigi yle. Vahest làheb barokiga nii nagu esmaabikursusega, et tàiesti ootamatus kohas – miks mitte kuskil suvalises stepis vòi Pekingi metroos – pòrkan vastu ràndom kunstiteadlast ja siis saan kysida.

Tellisemotiiv. Kus barokki pole, seal on iidsed telliskivihooned. Paar pàris huvitavat telliskividest katedraali ja yks tànav, mida minu meelest Pika jala tegijad oleks vòinud vaatamas kàia, enne kui nad selle talvel liuvàljaks kehastuva tànavakese vàlja mòtlesid. Pennes làheb ka talvel ysna kylmaks, nii et need tellistest astmekesed on ysna geniaalne lahendus minu arvates. Telliskivide kasutamine on Pennele hàsti iseloomulik, ilmselt seotud sellega, et Penne alla jààvad màekesed on telliste meisterdamiseks soodsa pinnasega.

Nummid kitsad tànavad. Ilusad vaadata ja toredad turnida.

Huvitavad uksed. Penne peamisel piazzal -piazza Luca da Penne – oli kaks vàga pònevat ust tàpselt vastamisi. Yhel pool Rifondazione Communisti Italiani peakontor. Kuigi suure plagu visuaalne lahendus nàib lubavat revolutsiooni ja draamat, kutsutakse tegelikult kasutatud raamatute turule. Itaalias on kombeks, et kooliòpilased peavad iga kooliaasta alguses endale uued raamatud ostma. Nii korraldataksegi septembris kasutatud raamatute myyki, et eelmise aasta òpikud neile myytada, kes pàris uut osta ei saa/taha.

Kommunistide staabile vastandub nii stilistiliselt kui ka sisu poolest parfymeeriakaupluse “Pàrl” elegantne uks ja puitnikerdustega vaateaknad. Sulmonas nàgin sarnast kommipoe ust ja tekib kysimus, kas see on mingi koolkond? Vòi on need mòne kohaliku puusepa sedòòvrid erinevates kohtades? Note to self: vestelda kunstiajaloolasega. Huvitav ukse juures asjaolu, et on klaaspinnad on tegelikult peeglid. Aeg on neid iidseid peegleid tuhmistanud (vòi polnud mul òiget objet ja filtrit kaasas), mistòttu pildi pealt seda peeglivàrki nii tàpselt nàha pole. Vòin òelda, et pàriselus on puitnikerdiste ja plekiliseks tuhmunud peeglite kombinatsioon vòrdlemisi vòluv.

Kuna lòunalauast sai ysna tyhja kòhuga tòustud, jài silma Osteria del Leone. Uks oli kòikvòimalike Gambero Rozzo ja Michelini kleepsude alla mattunud, nii et kindlasti yks vààrt gurmeekoht, kuhu tasub lòuna ajal sattuda.

Kas tohib natuke ràntida ka? Nimelt leidsin sellise originaalse katedraali – barokk, aga tellistest. Esindab vàga kokkuvòtlikult Penne linna atmosfààri ning yldmuljelt on rustikaalne, elegantne, looduslàhedane – justkui Skandinaavia disain.

detail

Yhesònaga, seisan objekti ees, kael òieli ja leian selja tagant jàrgmise infotahvli:

Nyyd, lubage, ma ràndiks pisut! Mismòttes selline mòttetu tahvel! Kogu selle jutujoru sees on kolm sònumit: ehitatud 17.sajandil, ymber ehitatud 1773 Compagnia della Pietà poolt, fassaad (milletaolisele Abruzzos vòrdset ei leidu) pàrineb 19.sajandist ja selle joonistas penne kodanik Castiglione. Kogu ylejàànud tekst on pòhimòtteliselt selle kiriku visuaalsete omaduste kirjeldus. Ma – pagan vòtaks! – seisan selle kiriku ees.  See kirik on eriline! Hingetuksvòttev. Pàriselt ka. Ma tahan sellest rohkem teada! Miks ta selline on? Miks just Pennes? Aga teie? Kirjutate siin, et kirikul on fassaad ja altar – kui ma juba siia ette seisma jàin, siis ma nàen isegi ju! Uff! Mis toob mulle meelde Palermo teatri ekskursioonijuhi, kes juhatas meid yhest ruumist teise kommentaaridega stiilis:”Selles ruumis on kaheksa akent ja neli ust.” Teatrisaalis mòtlesime Rokuga lolli nalja teha ja kysida, mitu istet on, aga preili loendur ennetas meie kysimust ja alustas teatrisaali tutvustamist istmete arvust. Uskumatu huumor!

Tuleviku tarbeks jài silma, et Penne làhedal asub Penne tehisjàrv, mis tànaseks olla yks imekaunis loodusnàhtus ja see, et Club Alpino Italiano korraldab Gran Sassole ja yldse Apenniinidesse pàris huvitavaid ekskursioone. Kui rohkem aega oleks, siis yhendaks yhte pàeva Penne linna (koos Osteria del Leonega) ja jàrve, Loreto Aprutino ning natuke màgesid ka.

5 kommentaari »