Tagasi teemasse ehk Sant’Agnese ja Santa Costanza

Viimase aja sydmused Itaalias nàitavad, et sa vòid olla kyll 11 kuud raha sààstnud, puhkuse kysinud ja miskòikveel, et tulla Belpaese vaatamisvààrsusi uudistama, aga keegi ei garanteeri, et just sinu plaanitud pàeval ja kellaajal ei ole parajasti tòòtajate ametiyhingu koosolek.

Mis tòi mind mòttele, et kui peaks juhtuma, et Colosseo iidsed vàravad* taaskord kinni on, siis ei maksa yldse seal nukralt hulkuvaid kasse vahtida vòi lasta end gladiaatoritega koos pildistada, endal nutuvòru suu ymber. Pigem soovitaksin jalutada làhedalasuva Piazza Venezia bussipeatusesse, vòtta buss nr 60 ja sòita nagu valge inimene kunagi mòòda Via Nomentanat ja astuda maha peatuses St Agnese/Santa Costanza. Vòi siis vòtke sealtsamast Colosseo juurest metroo Linea B1, suund Conca d’Oro ja 15 minuti pàrast astuge maha peatuses St Agnese/Annibaliano.
Siit leiab vintsutatud turist yhe Rooma ysna vàhetuntud, aga selle eest sisuka vaatamisvààrsuse, mis mulle isiklikult vàga meeldib. No ma olen siin mòningaid reisijuhte lapates avastanud, et St Agnese/Santa Costanza on tavaliselt umbes 20ndana àra ka toodud, aga no tòstke kàed, Roomas kàinud inimesed, kes pole olnud Colosseost, Vatikanist ja Fontana di Trevist pimestatud ning pàriselt siia jòudnud on.

Vaatamisvààrsus ise on yks vòluv varakristlik kirik. Alguses olid selle koha peal kristlaste katakombid, nagu neid Roomas ikka leidub. Siis juhtus 13-aastase St Agnesega selline kehv lugu, et ta polnud nòus miskise mòjukal positsioonil oleva mehega abielluma, kuna oli otsustanud Kristuse pruut olla. Karistuseks ta hukati. Selle hukkamise ymber on igasuguseid lugusid ja legende ning katakombides ilmnes, et St Agnesega koos maeti ka tema òde vòi kasuòde (jàllegi ajaloolased pole kindlad, sest Vana-Roomas oli kasutusel termin sorella di latte, mida siis selle òe/kasuòe kohta mòned allikad kasutavad). See pole ka eriti selge, miks òde ja mis asjaoludel. Anyhow, kristlased asusid St Agnese hauale massiliselt palverànnakuid korraldama. Kuna massid muutusid ysna kontrollimatuks seal katakombide ymber, siis ehitati St Agnesele pyhendet kirik, et palveràndurid saaksid seal rahulikult tegutseda.
Mòni sajand hiljem (4.sajandil) lasi imperaator Konstantin Suure tytar Constantia St Agnese auks yht-teist ehitada, sealhulgas ka mausoleumi, kus nime jàrgi otsustades on ta ise maetud, aga jàllegi tegelikult paistab, et mausoleum sai alles peale tema surma valmis ja mònede allikate kohaselt on sinna hoopis maetud tema òde Helena.
Aga vaadakem nyyd làhemalt, mida see tore vaatamisvààrsus pakub.

Rahu ja rohelus
Enda esimestest Itaalia-kàikudest màletan, et pidevalt oli hirmus kàra ymberringi ja ei tea, mida oleks andnud, et natuke rahus ja vaikuses olla ning vahest ka kuuma pàikese eest varjus. Siit leiab seda kòike. Turiste on vàhe. Jàrjekordi pole. Kirik ise on aktiivselt iga pàev kasutuses ja seetòttu alati lahti. Ettenàhtud aegadel on jumalateenistused, aedades jalutatakse, màngitakse jalgpalli ja tennist, lapsed jooksevad, vanamehed lòògastuvad  baaris. Community igapàevane elu kàib, aga kuna aiad on suured, siis mòòdukast melust hoolimata on leiab alati rahuliku koha spirituaalseteks mòtisklusteks.

St Agnese kirik
Oh, ma ise sattusin sinna kirikusse esimest korda tàpselt jumalateenistuse ajaks ja kui mul poleks katoliku kirikust seda arvamust, mis mul on, siis selle kiriku pòhjal otsustades oleks kohe otsustanud katoliiklaseks hakata. Maailma kòige sympaatsem asi on see, kui suures ja glamuurses kirikus saadab jumalateenistuse laule oreli asemel kitarr. Kòlas vàga hubaselt ja… ee…. varakristlikult. Selline vahva lòkkeòhtu atmosfààr. Kiriku kohta mul muud arvamust ei ole, kui et kahtlemata glamuurne, yhes galeriis on ilusti yles pandud katakombidest pàrit hauaplaatide fragmendid.

Vòluvad katakombid
See on St Agnese kòige magusam osa, ma ytleks. Peale San Callisto pole ma Roomas teistes katakombides kàinud, nii et mine tea, mis kòik nàgemata on, aga vàhemalt St Callistos olid uskumatud jàrjekorrad, katakombi ekskursioon ise peale kòike seda jàrjekorras seismist kestis pettumusttekitavalt vàhe (oli ehk 10 minutit) ja oli ysna pealiskaudne. St Agnese katakombid on aga hoopis midagi muud! Esiteks muidugi jàrjekorda ei ole. Peale meie mòned saksa turistid. Teiseks giid oli parim, mida mul Itaalias on ònnestunud nàha. Ilmselt pàriselt ajaloolase haridusega ja ise katakombidest ysna huvitatud. Rààkis hàsti huvitavalt, vastas meeleldi kysimustele, rààkis varakristlaste elust ja matusekommetest ja kui ekskursioon siingi vàga yle veerand tunni ei kestnud, sain ma sealt oluliselt rohkem elamust kui San Callistost. Atmosfààr oli samuti meeldivalt hubane (kui nii vòib katakombide kohta òelda), mitte selline… anna-oma-10-eurot-siia-ja-head-aega-turist-meeleolu, mida ma Tàhtsate Vaatamisvààrsuste juures kogenud olen. Pildil on muide St Agnese sarkofaag ja nagu me vapist nàeme, siis vanasti ei peetud seda vulgaarseks kogu maailmale kaagutada, et “oooo ma tegin heategevust”. Vapp olla nimelt sarkofaagi ja St Agnese katakombidest ylestoomise yritust finantseerinud perekonna oma.

Santa Costanza mausoleum
Mulle teadaolevalt on kodanikke, kes tulevad Rooma spetsiaalselt mosaiike vaatama. Ilmselt neil on see mausoleum juba ammu nimekirjas, aga isegi kui te pole suured mosaiigihuvilised, siis neid mosaiike soovitaks kyll làhemalt vaadata. Mausoleum ise on huvitav  sellepàrast, et siinsetel mosaiikidel kohtab nii paganlikke kui kristlikke elemente, mis olla yks tàhelepanuvààrsemaid nàiteid kristliku symboolika varasetest vàljakujunemise aastatest.

Kas pole kena gobelààntehnikas vaip? Tegelikult on see yks Santa Costanza mausoleumi laemosaiikidest.

*Hakkasin siin mòtlema, et kui Colosseos kàib pàriselt 7.000 inimest pàevas, nagu vàidetakse ja arvestades, et pilet maksab keskmiselt 12 eurot, siis nende pàeva kàive on 84.000 eurot. Arvestades, et Colosseo on iga pàev lahti (no vòtame 1.jaanuari ja 25.detsembri vàlja ja kindluse mòttes veel 2 pàeva maha), siis teeb see aastakàibeks ca 29,5 miljonit eurot puhtalt piletitulust. Siinkohal on mu kysimus: miks ei ole Colosseo tòòtajatele 6 kuud palka makstud ja miks finantseerib Colosseo renoveerimist Tod’s 25 miljoni euroga? Kuhu nad panevad selle 29,5 miljonit aastakàivet?

Off topic postitus: capsule wardrobe

Tàna tuleb ysna teemavàline postitus, aga kuna viimasel ajal on vist planeetide seis vòimaiteamis tekitanud olukorra, et mòned inimesed on taaskord kysinud, et kuidas sa tàpselt oma capsule wardrobe’i teed, siis mòtlesin, et panen kirja, et oleks olemas ja selge ja kui uuesti kysitakse, siis juhatan ilma pikema jututa selle postituseni.

Yldjoontes, kes vàhegi googeldada viitsib, nàeb ilmselt isegi, et capsule wardrobe on peaaegu nagu miski religioosne liikumine ja igasuguseid projekte ja abistavaid nòuandeid vòib veebist leida. Anyhow, allpool minu kogemus.

Capsule wardrobe: mis ja miks?
Mis: riidekapis on AINULT need riided, mida sa TEGELIKULT kannad. Mina olen selle enda jaoks defineerinud jàrgmiselt: KòIK riided peavad KòIGI teiste riietega, aksessuaaride ja minu kehaga sobima.
Miks: et kokku hoida ruumi, raha ning riiete valimisele ja hooldamisele kuluvat aega. Riiete valimise ja hooldamise teema on  lapse kòrvalt eriti aktuaalseks muutunud. Kui palju reisida tuleb ja pàriselt pole tahtmist suurte pagasitega sekeldada, siis on ka capsule wardrobe vàga abiks.

Kuidas alustasin?
Alustasin siis, kui yheaegselt lennureiside pagasinormid jàrjest minimalistlikumaks muutusid ja mul oli vaja esmaspàevast reedeni komandeeringus olla. Vot siis leiutasin ise oma capsule wardrobe, teadmata, et see oli capsule wardrobe. Nimelt oli vaja, et arvuti ja  5 pàeva riided+10x100ml kosmeetikatooteid mahuks kàsipagasisse àra. Alljàrgnev tòòtas imehàsti.
Minu komandeeringu capsule wardrobe:
.. must jakk
.. jakiga samast komplektist mustad pyksid
.. jakiga samast komplektist must seelik
.. 5 toppi vòi kombinatsioon 3 toppi ja 2 triiksàrki. Vàrvidest sobisid mulle valge, helesinine vòi heleroosa. Enamasti valge.
.. paar tumedaid teksasid, mis sobivad kòigi kaasavòetud toppide ja musta jakiga. Kòlab lihtsalt, aga tegelikult on  teksapykste vàrvel ja kostyymipykste/seelikute vàrvel tihtipeale eri kòrgusel, mis teeb kòigi nende toppide/pykste/seelikute omavahelise konfigureerimise vàikeseks nuputamisylesandeks, kui just palja nabaga ei viitsi ringi joosta.
.. aluspesu 4ks pàevaks, 2 paari pòlvikuid, 2 paari sukkpykse
.. 1 paar kingi, mis PEAVAD sobima nii pykste kui seelikuga. Kusjuures kòlab jàllegi lihtsalt, aga oi kui palju avastasin oma kapist kingi, mida kòlbab ainult pykstega kanda. Tànaseks on need kòik àra antud.
.. Pidzaama

Kuna osa riideid on esmaspàeval vàlja lennates juba seljas, siis kohvrisse tuleb reaalselt pakkida: kas pyksid vòi seelik, 4 toppi, teksad, aluspesu ja pidzaama. Mahub suurepàraselt nendesse suuremat sorti arvutikottidesse, millel rattad all on. Teatan siinkohal uhkusega, et elasin kàsipagasi najal yle kuuajase tòòreisi Brasiiliasse. Siis oli kyll natuke rohkem riideid kaasas, aga pòhimòte on sama. Inspiratsiooniks soovitan George Clooney pakkimismeetodit filmis “Up in the clouds”.

Kui palju riideid sul pàriselt siis on?

Yldiselt katsun riidekapi sellises seisu hoida, et kàeulatuses oleks ainult need riided, mida parajasti vaja làheb. Ehk talveriideid làhevad kohe kastidesse, kui suvi tuleb jne. Hetke suvegarderoob on koostatud Itaalia suve silmas pidades:
.. 1 rohekas-sinakas jakk juhuks, kui peaks jahe olema vòi Eestisse sòitma
.. 2 paari teksaseid (yhed on tume-tumesinised ja teised.. ee.. vintage vàrvi sinised)
.. 1 pikk suvine seelik (mustvalge mustriga, et sobiks kòikide toppidega)
.. 1 paar musti retuuse
.. 2 kirjut kleiti (ostetud tàiega sotsiaalse surve all olles ja tegelikult ei làbiks kvaliteedikontrolli, selles mòttes, et ei sobi KòIKIDE teiste riietega)
.. 2 jakki (sinine ja beez)
.. 2 kardigani (1 must, 1 valge)
.. 6 ilusat toppi (sellised, mida puu peal tuleb hoida). 3 on valged, 1 sinine, 1 roosa, 1 roheline
..  3 maikat (sinine, must, valge)
.. 7 t-sàrki (1 must, 2 halli, 1 sinine, 3 valget)
.. pesu kogust ei tea, aga pesukapis leiab  rangelt ainult beezi ja musta vàrvi esemeid. Vahel on kyll kiustatus mingeid roosade lipsukestega tàpilisi-pitsilisi vidinaid osta, aga ma hoian end hoolega tagasi, sest elu on nàidanud, et need tàpilised-pitsilised jòuavad harva kapist vàlja.
.. 1 tumesinine minimalistlik kleit pidulike yrituste tarbeks.
.. Jalanòud: hetkel on kàigus 4 paari tenniseid, 3 paari ballerinasid, 1 tossud, 2 paari plàtusid. Vòiks vàhem olla, aga kòik on kvaliteedikontrolli làbinud ja hetkel on ruumi ka kingade jaoks.

Kuidas alustada?
Maitea.. internet on nòuandeid tàis tegelikult. Kokkuvòtlikult, tiri kòik riided kapist vàlja ja hakka jàrjest hindama: kas sobib mu kehaga? kas vàrv sobib mulle? kas sobib teiste riietega nii tegumoe kui vàrvi poolest? Viimane on ilmselt natuke raskem alustuseks, aga siinkohal aitab elimineerimismeetod: mis yldse teiste asjadega ei sobi, see vasakule, mis sobib, paremale. Kindlasti tuleb vàlja asju, mis kapis seisavad, aga mida tykk aega kandnud pole. Nendest tuleb kohe lahti saada. Kui ei raatsi, siis kasti àra pakkida ja kui aasta pàrast ikka pole vaja làinud, siis vaesteabisse viia.

Millele mòelda (mitte ainult alustades vaid iga kord kui tekib tahtmine uusi riideid osta)

1. Elustiil
Sellest peaks ilmselt alustama. Mida tòò juures ja vabal ajal kannad? Millised hobid on? Nt kingade valikul sòltub, kas kàid palju jala vòi sòidad autoga. Kui Nummikuga koju jàin, siis tòstsin tòòriided yldse eest àra ja kappi jàid ainult need, mis selga làksid, mugavad olid ja lihtsalt pesta sai. Ja oluline oli ka see, et poleks kahju àra neist vabaneda, kui plekid vàlja ei tule. Minu jaoks oli see tàielik paradigma muutus.
Tòòriietega on mul on ònneks lihtne, sest meil eeldatakse mingit soliidset kostyymi ja kuna Milaanos nad kàivad niikuinii kòik mustas ja enamus mu komandeeringuid oli Milaanosse, siis pàeva lòpuks ongi nii làinud, et kòik mu 4 tòòkostyymi on kas mustad vòi helehallid, mantlid on mustad ja kingad mustad. Tòòriietel on yks kvaliteedikriteerium juures: kas selle ròivaga sobib  tòòintervjuule vòi tàhtsale kliendikohtumisele minna? Hàmmastav, milliseid ekstrentrilisi asju ma vaesteabisse àra viisin. Maitea, kuidas mujal on, aga Itaalias ei làheks tòòintervjuule roosa-mustakirju mummulise sviitri vòi ruuduliste pykstega. Ilusad asjad, aga vot kahjuks ei làbinud kvaliteedikontrolli. Tòe huvides pean tunnistama, et ma pole neist peale lahtisaamist yldse puudust tundnud.

2. Vàrvid
Ilmselt tuleb kohe alustuseks làbi mòelda, mis vàrvid endale sobivad ja milliste vàrvidega end mugavalt tunned. Nt minu vàrvid on must, helehall, tumesinine ja kylmemat tooni beez. Sàrgid ja topid vòivad valged ka olla, sest  valge lisab igale vàrvile natuke sàrtsu juurde ja tekitab natuke groomitud mulje. No mulle meeldib groomitud look 🙂
Kunagi yhel koolitusel lasin osalejatel minikursuse teha neile meeldival teemal. Yks moekas itaalia provva  tegi oma kursuse stiilse garderoobi ylesehitamisest. Vàga huvitav kursus oli ja kòige huvitavam tema esitatud baaspòhimòte: stiilse provva garderoobis peab olema igat tyypi riideesemeid neutraalsetes baastoonides – beez, hall, tumesinine, must, valge. Ja pàrast nende baastoonide peale lood  aksessuaaridega mingi vahva kombinatsiooni. Internetist vòi naisteajakirjadest pole ma seda infot ei enne ega pàrast leidnud, nii et tundus vajalik see àra màrkida. Minu arvates vàga insipreeriv oli.

3. Riiete kvaliteet ja hooldamine
Minu kogemus capsule wardrobega on nàidanud, et mida kvaliteetsem ròivas ja mida kergem hooldada, seda parem. Nt mul on siin mòned esemed, mida saab ainult keemilises puhastuses puhtaks. Tore. Aga ilgelt tyytu, kui pead leidma selle aja, et keemilisse puhastuse vahet sebida. See kàib rohkem tòòriiete ja kleitide kohta. Igasugused kàsipestavad asjad ei ole samuti vàga abiks.
Teine tàhelepanek – kiuslikud plekid vòi parandamist vajavad asjad. No varem ma ikka hoidsin kapis asju, millel mingid plekid àra ei olnud tulnud (vbl ykspàev ma leiutan meetodi nende plekkide eemaldamiseks) vòi mida oli vaja natuke parandada (vbl ykspàev mul tekib see vaba aeg ja midagi muud pole teha ja kukun ohjeldamatult riideid parandama). Anyhow, praegu làhtun pòhimòttest, et kappi jòuavad ainult need asjad, mida saab KOHE selga panna. Niisiis, kui plekki ikka vàlja ei saa, siis annan riided àra. Ja kui on vaja parandada, siis hoian neid niikaua keset tuba, kuni ma enam ei kannata seda hunnikukest vaadata ja parandan àra. Kappi ei pane. See on aidanud. Praktiline tàhelepanek: kòige paremad valged topid olen ma seni hankinud Intmissimi poest ja GAP Pure Body sarjast. Nàevad pàriselt seljas head vàlja, lihtne pesta, ei kortsu eriti ja yldse maailmaparimad. Mis kostyyme puudutab, siis ideaalne kangas on villane, 3% elastaaniga. Nàeb alati kvaliteetne vàlja ja ei kortsu eriti. Kui kortsub, siis òò jooksul hotellis puu peal saab sirgeks tagasi. Villane kòlab ysna talviselt, aga tegelikult on neid villaseid ka erineva paksusega nii suveks kui talveks. Linasest ja siidist asju enam ei osta, sest need kortsuvad liiga kergesti ja siidi puhtaks saamine on ka alati yks tylikas ettevòtmine.

4. Aksessuaarid
Siin on pidu! Aksessuaare ma ei hakanud loetlemagi, sest siin luban endale tàielikku vabadust. Kui riided on neutraalsetes toonides, siis pòhimòtteliselt vòin ma soetada ykskòik mis vàrvi kotte, salle ja ehteid. Jei! Ainuke kvaliteedikriteerium: olgu kvaliteetne. Kottide ja kingade puhul: funktsionaalne ja peab sobima kòigi riietega. Kusjuures. Kuna riietele kulub vàhem raha, saan ma endale palju kallemaid ehteid lubada, kui varem yldse mòeldagi julgesin. Jàlle pidu.

Lòpetuseks: ma yldse ei soovitaks capsule wardrobe’i kòigile maailma inimestele, sest kui kòik tumesinises ja beezis ringi traalivad, siis kuidas me siis saaksime tànavatel huvitavalt vòi ekstsentriliselt riides tyype vahtida. Aga kes pàriselt tunneb, et kapp on riideid tàis ja midagi pole selga panna ja ei tea, kuidas oma eluga edasi minna, siis vahest on capsule wardrobe’st natuke kasu.

Hàmmastavaid tòdemusi sellest, kuidas kasvavad vàikesed itaallased

Jah, kallis eestlane, kuigi ma varem olen vàitnud, et Itaalia lastele on kòik lubatud, siis tòe huvides pean teiega jagama teadmist, mille ma osalusvaatluse kaudu omandasin. Pole midagi nii helge lapsepòlv neil pruunisilmsetel vahemere inglikestel.

Meil oli siin hiljuti yhe teise eestlannast emaga vàike rànt teemal “Itaalia mànguvàljakukultuur”. Nimelt Eestis pidada lapsed kàima mànguvàljakul ilma mànguasjadeta. Maitea, kas see tòsi on, aga nii rààgitakse. Itaalias on kombeks lastele hunnik mànguasju kaasa vòtta. Vot ja kuna mulle teadaolevatel mànguvàljakutel kàivad enamasti lapsed vanuses 0-2 aastat, siis oh milline viljakas pinnas draamaks ja pisarateks! Nagu kòik lapsevanemad teavad, siis kuskil 1-2 eluaasta kandis hakkavad lapsed kàeulatuses olevaid ja huvitavaid objekte krabama. Ja nagu modernsete kasvatusteooriatega kursis olevad emad (mina!) teavad, siis selles vanuses on krabamine normaalne nàhtus, millest laps rahulikult vàlja kasvab. Laps tahab kòik asju kohe, ei saa asjakohase keelamise mòttest aru (aktsepteerimine ei ole arusaamine) ja yleyldse igasugused ambitsioonid òpetada 2-aastasele oma asjade jagamist vòi mingit meeskonnatòòd on nagu hane selga vesi.

Aga mida ma parkides màrganud olen, on jàrgmine. Kui Itaalias làheb laps parki ja tal on mànguasi ja tuleb vòòras laps seda àra kiskuma, siis hàstikasvatatud itaalia ema tirib selle asja OMA lòugava lapse kàest àra ja manitseb veel juurde tut-tut-tut me ju jagame oma asju ning vabandab mànguasja krabama tulnud lapse ema ees oma lapse halva kàitumise pàrast.

No ma olen seda piisavalt nàinud, aga eile sain teada, mis juhtub, kui ema ei tiri oma lapse kàest mànguasju àra. Sest ma ei vòta Nummikule parki mànguasju kaasa.

Eile kàisime yhel yritusel, kus olid mòned mudilased kohal. No Nummik nòudis, et ilma oma automonstrumita, mille otsas ise istuda saab, ta kodust vàlja ei làhe. Tehtud-mòeldud, vòtsime auto kaasa. Kohapeal selgus, et yhele teisele kaheaastasele see auto ilgelt meeldis. Mina jòudsin syndmuskohale siis, kui lòugav Nummik istus oma auto otsas ja seda sikutas endale keegi lòugav mudilane, kellel pàriselt pisarad PURSKUSID silmadest. Kuna mina olen halvastikasvatatud mitte-itaalia ema, siis teatasin sòbralikult, et meie Nummik tahab tàna ise oma autoga màngida. Selle teise lòugava lapse ema kysis hàmmeldunult, et ega meil teist samasugust kaasas ei ole. Ei, me ei osta oma lapsele kahte kuramuse yhesugust plastmassist jurakat, mis maksab kuramuse 80 eurot, vòtab tugitooli jagu ruumi ja ma isegi ei tea, kas Nummik kavatseb sellega yle 15 minuti màngida. Tòe huvides olgu tàpsustatud, et ma ytlesin lihtsalt:”No, mi dispiace”. Sellepeale vòttis itaalia-ema oma lòugava mudilase kaenlasse ja marssis minema, pahuralt podisedes something along the lines of làhme rààgime issile àra mis pretsedenditu vàrk meil siin juhtus.

Nyyd, kallis eestlane, tead, et kui Itaalias oma jònglase mingi mànguasjaga kodust vàlja lased, on sul valida kas oma last mòttetult traumeerida vòi elada diskreetselt ja reserveeritult, suheldes vàga limiteeritud hulga inimestega. Teiseks òppisime eeltoodust, et itaalia lastel pole midagi nii muretu elu, nagu kogenematu silmaga vaatleja ekslikult arvata vòib. Pàriselt, ma olen juba julgelt yle 30 ja ei ole ikka veel valmis oma kingi vòi kàekotte suvalise pargis vastutuleva inimesega jagama. Vòi mis kingi. Raamatuidki laenan nàpuotsaga. Vaesed vàikesed Itaalia lapsed!