Jaanuar algas meil siin depressiooni ja àngi tàhe all. Alustagem muidugi sellest,et kòikvòimalikud hinnad tòusid. Pòhiliselt nende teenuste hinnad, mille tarbimist eriti vàltida ei saa nagu kiirteemaksud, autokindlustus, postiteenused jms. No vahet pole. Kannatame àra. Teiseks jahvatatakse siin juba kolmandat pàeva sellest, et itaallaste ostujòud olla langenud Teise Maailmasòja jàrgsete aastate tasemele.
No mòtlesin siis, et aitab neist kriisiuudistest ning làhen parem Francavilla downtown’i jalutama ja allahindlusi vahtima (et vaadata, kuidas saaksin Itaalia majanduse toeks oma panuse anda). Mida nàgin?
Siin oli prillipood. Nàib, et tegutses aastast 1978, aga enam mitte:
Siin oli Tabaccheria (see asutus, kust Itaalias bussipileteid, sigarette ja muud taolist osta saab):
Siin oli mu kòige lemmikuma nimega tòòriistapood “Nael”:
Siin oli pood, mis myytas neid imelikke ornamente, mida mòned inimesed armastavad endale lakke ja lampide ymber panna:
Siin aga oli Itaaliale igiomane asutus ehk bomboniere kauplus. Bomboniere ehk pulmadel/ristimistel/koolilòpetamistel jne kylalistele antav kingitus on tegelikult uskumatu àri siin Itaalias. Ja ysna kasumlik ka. Nàiteks mingi suvaline Hiinas meisterdatud portselaningel vòi peletislik hòbekuju (tyypiline bomboniere meie kandis) koos kolme confetti’ga ilusti àra pakendatud maksab vàhemalt 10 eurot. Arvestades, mis summasid Itaalias pidude alla pannakse, arvasin ma, et need àrid ei làhe eales pankrotti, aga mòni siiski làheb:
Siin oli riidepood. Riidepoed hakkasid esimesena meie shoppingutànavalt kaduma, see on lihtsalt yks paljudest nàidetest:
Siin oli pizzeria:
Selles poekeses tegutses yks igivana ja sympaatne puusepp, kes restaureeris mòòblit. Puusepp veedab nyyd aega kòrvalasuvas pizzerias (mis veel on avatud) ja rààgib kòigile, kes kuulata viitsivad, et Itaalias pole mòtet midagi teha, sest kliendid ei taha tòò eest maksta ja selle vàhese, mis ta klientidelt kàtte saab, vòtab riik maksudena endale:
Siin olid kòrvuti pudukaupade pood ja kinnisvaraàri:
Selles poekeses tegutses kardinameister Paolo. Tàna on pood kinni ja Paolo mujale kolinud. Paolo oli igipòline poissmees, kes kàis igal aastaajal yhe ja sama kampsuniga, milletaolisi kannavad ainult igipòlised poissmehed. Muidu oli ta tàpne ja korralik tòòmees. Jòudsin temalt lausa kaks kardinapuud ja pisut kardinate òmblemise teenust osta.
Mòned àrid meil siin veel hingitsevad. Nàiteks see mànguasjapood:
Hiljuti jalutasime sealt mòòda ja Roku rààkis, et kui tema vàike oli, siis oli siia poodi tulek lapsepòlve yks tàhtsyndmusi. Igasugu imelist kaupa ja vàrki olla seal leidnud. Tàna on pood tolmune ja pooltuhi. Poeomanik on muhe habemik, kes kòigile kuulata viitsijatele nàitab oma kuskil kaugel elavate laste pilte ja rààgib, mòòdunud aegade hiilgusest. Mulle tàitsa meeldib ta oskus enda yle nalja heita. Poe aknal on nàiteks selline silt (umbes et “siin on kyll vàhe kaupa, aga selle eest kòike”):
Yldiselt on meil siin teiste kaubandusasutuste ustele vòi kassadesse tekkinud pigem taolised huumorivaesed sònumid (“allahindlusi ja krediiti siit ei saa”):
Positiivsel lainel lòpetades peab ytlema, et ega kòigil siin ikkagi halvasti ei làhe. On tekkinud ka uusi àrisid. Laias laastus kolme tyypi: kliiniliste analyyside laborid, compro oro ja sala slot. Aga vaadelgem seda fenomeni làhemalt.
Laborid muidugi peegeldavad riikliku meditsiinisysteemi allakàiku (kokkuvòtlikult òeldes korrumpeerunud, pekkis ja pankrotis). Oma kogemusest tean, et kui midagi àra tahad teha, siis erasysteemis saad kiiremini ja pàeva lòpuks maksad teenuse eest samapalju kui avalikus. Eriti kàib see vereanalyyside kohta.
Compro oro ehk siis kulla kokkuostjad (kes reklaamivad, et maksavad kohe ja sularahas) on ilmselgelt majanduskriisi ja organiseeritud krimi òitsengu koosmòju tulemus.
Sala slot ehk mànguautomaadid? Vot sellest ma aru ei saa. Selles mòttes, et kes on see loll inimene, kes viitsib oma aega nende mànguautomaatide peale raisata ja kas pàriselt leidub nii lolle kodanikke, kes arvavad, et sealt raha vòidetakse. Aga oletagem. Mànguautomaatide putka olemasolu kui selline peegeldab ilmselt organiseeritud krimi jàrjekordset tòòvòitu. Tegemist on ju ideaalse rahapesukohaga, kas pole. Inimene, kes seal putkas klaasistunud pilgul automaati vahib ja kangi tòmbab peegeldab aga haridussysteemi lòplikku kokkuvarisemist.
Teine Itaalia 