Teine Itaalia

Pàriselu. Ei mingit pàikeselist Toskaanat ja maagilist Veneetsiat.

Hàmmastavaid tòdemusi sellest, kuidas kasvavad vàikesed itaallased

&emdash; juuni 3, 2013

Jah, kallis eestlane, kuigi ma varem olen vàitnud, et Itaalia lastele on kòik lubatud, siis tòe huvides pean teiega jagama teadmist, mille ma osalusvaatluse kaudu omandasin. Pole midagi nii helge lapsepòlv neil pruunisilmsetel vahemere inglikestel.

Meil oli siin hiljuti yhe teise eestlannast emaga vàike rànt teemal “Itaalia mànguvàljakukultuur”. Nimelt Eestis pidada lapsed kàima mànguvàljakul ilma mànguasjadeta. Maitea, kas see tòsi on, aga nii rààgitakse. Itaalias on kombeks lastele hunnik mànguasju kaasa vòtta. Vot ja kuna mulle teadaolevatel mànguvàljakutel kàivad enamasti lapsed vanuses 0-2 aastat, siis oh milline viljakas pinnas draamaks ja pisarateks! Nagu kòik lapsevanemad teavad, siis kuskil 1-2 eluaasta kandis hakkavad lapsed kàeulatuses olevaid ja huvitavaid objekte krabama. Ja nagu modernsete kasvatusteooriatega kursis olevad emad (mina!) teavad, siis selles vanuses on krabamine normaalne nàhtus, millest laps rahulikult vàlja kasvab. Laps tahab kòik asju kohe, ei saa asjakohase keelamise mòttest aru (aktsepteerimine ei ole arusaamine) ja yleyldse igasugused ambitsioonid òpetada 2-aastasele oma asjade jagamist vòi mingit meeskonnatòòd on nagu hane selga vesi.

Aga mida ma parkides màrganud olen, on jàrgmine. Kui Itaalias làheb laps parki ja tal on mànguasi ja tuleb vòòras laps seda àra kiskuma, siis hàstikasvatatud itaalia ema tirib selle asja OMA lòugava lapse kàest àra ja manitseb veel juurde tut-tut-tut me ju jagame oma asju ning vabandab mànguasja krabama tulnud lapse ema ees oma lapse halva kàitumise pàrast.

No ma olen seda piisavalt nàinud, aga eile sain teada, mis juhtub, kui ema ei tiri oma lapse kàest mànguasju àra. Sest ma ei vòta Nummikule parki mànguasju kaasa.

Eile kàisime yhel yritusel, kus olid mòned mudilased kohal. No Nummik nòudis, et ilma oma automonstrumita, mille otsas ise istuda saab, ta kodust vàlja ei làhe. Tehtud-mòeldud, vòtsime auto kaasa. Kohapeal selgus, et yhele teisele kaheaastasele see auto ilgelt meeldis. Mina jòudsin syndmuskohale siis, kui lòugav Nummik istus oma auto otsas ja seda sikutas endale keegi lòugav mudilane, kellel pàriselt pisarad PURSKUSID silmadest. Kuna mina olen halvastikasvatatud mitte-itaalia ema, siis teatasin sòbralikult, et meie Nummik tahab tàna ise oma autoga màngida. Selle teise lòugava lapse ema kysis hàmmeldunult, et ega meil teist samasugust kaasas ei ole. Ei, me ei osta oma lapsele kahte kuramuse yhesugust plastmassist jurakat, mis maksab kuramuse 80 eurot, vòtab tugitooli jagu ruumi ja ma isegi ei tea, kas Nummik kavatseb sellega yle 15 minuti màngida. Tòe huvides olgu tàpsustatud, et ma ytlesin lihtsalt:”No, mi dispiace”. Sellepeale vòttis itaalia-ema oma lòugava mudilase kaenlasse ja marssis minema, pahuralt podisedes something along the lines of làhme rààgime issile àra mis pretsedenditu vàrk meil siin juhtus.

Nyyd, kallis eestlane, tead, et kui Itaalias oma jònglase mingi mànguasjaga kodust vàlja lased, on sul valida kas oma last mòttetult traumeerida vòi elada diskreetselt ja reserveeritult, suheldes vàga limiteeritud hulga inimestega. Teiseks òppisime eeltoodust, et itaalia lastel pole midagi nii muretu elu, nagu kogenematu silmaga vaatleja ekslikult arvata vòib. Pàriselt, ma olen juba julgelt yle 30 ja ei ole ikka veel valmis oma kingi vòi kàekotte suvalise pargis vastutuleva inimesega jagama. Vòi mis kingi. Raamatuidki laenan nàpuotsaga. Vaesed vàikesed Itaalia lapsed!

Advertisements

16 responses to “Hàmmastavaid tòdemusi sellest, kuidas kasvavad vàikesed itaallased

  1. Mari-Ly ütles:

    Meil siin teises Itaalia otsas sellist kommet pole. Mànguvàljakul on liumàgi ja paar kiiku ja nendega kòik màngivad, kordamòòda.
    Kui mòni tulebki mòne huvtava rattaga vòi mànguasjaga siis loomulikult seletatakse lapsele, et tuleb jagada. Hulga lihtsam on sel paari aastasel sekundiga oma asi unustada kui 5 aastasel. Noh ja sellega on selline asi ka, et kui sa juba paari aastasele ei seleta ja ei nàita, et asju jagatakse siis kahtlane, et ta 5 aastaselt aru saab.
    Anita kàis pidevalt mingi pehme loom kaenlas, mina seda kàest ei kiskunud aga teised lapsed ikka. Ega palju ei làinud kui ta àra tabas, et emme kotis on hulga kindlam osasid asju hoida. àra kujuta ette, et su Nummik nii totu on, et aru ei saa. Kòigest saab aru hulga paremini kui sa arvad!

    Ja kui keegi kùlla tuleb? Siis ka ei jaga?

    • katu ütles:

      Jah, alati peab tàpsustama, mis Itaalia osast jutt kàib. Aga mis jagamist puudutab, siis ma kavatsen enda ja Nummiku peal modernseid kasvatusteooriaid katsetada, ehk vaatame, kas kasvab asjade mittejagamise faasist ise vàlja. Nimelt point olla just selles, et 2-aastane ei saa tegelikult aru, miks ta peaks asju jagama, AGA see olla normaalne arenguetapp ja sellest kasvatakse vàlja nagu ntx roomamisest vòi kòigi maailma asjade suhutoppimisest. PS! Kylalistega jagamise probleem on vahel tekkinud, aga kodus on nii palju mànguasju, et saab alati mingi teise ja huvitavama ette lykata. A yldises plaanis ma valin oma kylalisi hàsti hoolega. Eriti neid, kes lastega tulevad. Ja need, kes yle làve pààsevad, on reeglina sellised vanemad, kes on samu kasvatusteoreetilisi raamatuid lugenud mis mina 🙂

      • Oudekki ütles:

        Kaheaastane ei pruugi jah aru saada, mis on teised lapsed ja miks peab jagama, aga
        – kaheaastase vanemad jälle saavad. Iseendal on kergem, kui kujundad välja harjumuse ja sõnad selle kohta, et mõningaid asju jagatakse teistega. Sa ei pane tähelegi kunas siuhti on see vanus, kus ta järsku saab aru.
        – kahesed lapsed õpivad küsima küll (või ootama, et ema küsiks). Hakatuseks kipuvad eeldama, et küsimine on mingi rituaal, pärast mida asja alati saab, aga see läheb üle. Seega, ei ole oluline, et ta ei saa aru “miks” asju jagatakse, kõigepealt õpib jagama ja siis mõtestama. Selleks, et ei nutaks, on vanemad kaasas, kes ta tähelepanu millelegi muule suunavad.
        – kaheaastastele jäävad igasugused fraasid ja õpetussõnad väga hästi meelde ja ta selle tarkuse võtab hiljem välja ning kasutab. Mu õepoeg on 3-ja-poolene ja on hakanud vanemaid “kasvatama” nendesamade nippidega, mida talle kaheselt rakendati

        Californias on ka jagamise komme mänguväljakul, aga peale selle on küsimise komme ka. Ka juba umbes kahestele üteldakse “oota, see on A mänguasi. Küsime, kas ta lubab. Äkki ta tahab ise mängida. See on tema oma.” Tavaliselt muide, lubatakse ja tavaliselt on rohkem kui üks mänguasi kaasas. Ja vanemad suunavad kiiresti “mänguasjata” last midagi muud tegema, nii, et pisarad ei purskuks.

      • katu ütles:

        Nòus, et tuleb selgitada ja nòus, et enne kysitakse viisakalt ja me kodus ka rààgime jagamisest. Aga ma jààks ikkagi seisukohale, et kui 2-aastane màngib mingi asjaga ja tuleb suvaline jònglane seda endale tahtma, siis ei ole mòistlik seda kònealuselt 2-aastaselt àra tirida. Ja kui sinna juurde veel jagamisest targutada, siis minu meelest annab see jagamise kontseptsioonist lapsele ysna kiivas ettekujutuse. Jah, kui on palju asju kaasas, siis saab pretendendile midagi alternatiivset pakkuda, aga kui ei ole alternatiive, siis ma ootaks teise osapoole vanemalt ka natuke koostòòd. Mind pàriselt natuke yllatas see teine ema, kes pahuralt minema trampis.

  2. Mari-Ly ütles:

    See eine ootas jàlle sinult koostòòd arvatavasti.

    • katu ütles:

      No kindlalt ootas, et tòstan Nummiku ta auto pealt maha, ylatan auto lahkelt vòòrale jònglasele ja juurde teen tut-tut-tut Nummik me ju jagame oma asju teistega (kuidagi yle Nummiku lòugamise ilmselt 🙂

  3. Karin ütles:

    Tere, sattusin seda blogi lugema ja elades Slovakkias oli see oi-kui-tuttav teema. Kõik on kõigile, lapsed võivad rahus teistelt käest mänguasju ära kiskuda, esimene asi mänguväljakule jõudes on lause “kas võime teie mänguasju laenata” mille järel kõik tormavad su koti kallale. Ükskord asus üks laps isegi mu pingi peal asuvas seljakotis tuhnima ja ema küsis juurde “kas võime”…:S Minu jaoks võrdub see nn vabakasvatuse ehk kasvatamatusega, vanemad istuvad lobisedes kuskil eemal pinkidel ja ei vaata, mida nende lapsed teevad ja laste seas kehtib siis “suurema ja tugevama õigus”. Kõige suurem viisakus on, kui vähemalt küsitakse kas tohib võtta – pooltel kordadel lihtsalt võetakse kas maast või käest ja siis pärast ise aja oma asju taga…
    Minu jaoks on ka jagamise kontseptsioon hoopis teine – mitte käest vägivaldselt ära sikutamine ja sinna juurde veel tou andmine. Laps jagab sellega, kellega ta soovib ja kes temaga hästi käitub! Ja kas ta peab tõesti jagama nendega, kes vägivallaga ja küsimata lähenevad – minu arust küll mitte! Kui mina parajasti raamatut vaatan ja keegi mul selle samal hetkel käest ära sikutab, siis olen ikka pahane küll! Miks siis lapselt võib? Kas temal pole õigust mängida selle asjaga, millega ta tahab ja millega mäng pooleli? Jagamine ei võrdu vägivallaga, et suurem ja tugevam võib võtta, kui tahab. Või, et kes kõvemini karjub sellele anname järgi. Kasvatus tähendab ju piiride seadmist – ei ole nii, et mida iganes laps tahab (sh teise mänguasja talt käest võtta), seda peab saama. Ei pea. Ja täiesti nõustun sellega, et kahesel on vaja OMA asju. Ja see läheb üle.

  4. Mari-Ly ütles:

    no ei, vòibolla ta ootas, et sa vàhemalt ùtleksid Nummikule, et kuule sòber tahab ka màngida. Ja siis sòbrale, et kuule Nummik màngib àra ja siis kohe annab talle ka…
    Need on need viisakusvormid mis mul ka alati vàlja ei tule kui ma arvan, et ma olen lugenud tarku raamatuid ja tean paremini 😉 ja see pole mingi vihje sulle, ma pàriselt ka tihti arvan nii… Tàhendba ma ikka ùritan end kontrollida sest praktikas tihtilugu asjad ei kài nagu teoorias…

    • katu ütles:

      Hissand, maitea. Vbl mingis rahulikumas olukorras oleks ka midagi taolist proovinud, aga pmst ma sattusin pàriselt peale olukorrale, kus minu pòngerja kàest tiritakse tema asja àra ning mòlemad asjaosalised karjuvad nagu ratta peal ja teine ema nac nagu toetas oma lapse missiooni selle kòige juures. Tundus, et tuli kiiresti reageerida ja muidugi esimene reaktsioon on oma last kaitsta. Noh ja kui ma olin òelnud, et meil ei ole kahjuks teist samasugust autot ette nàidata, siis ma pàris selleks ka valmis ei olnud, et teine ema kiirelt minema marsib. Vbl kui ta oleks jàànud, siis oleks mingi leidliku idee peale tulnud, et rahu ja sòprus vòidutseks. No olen selline aeglase reaktsiooniga inimene 🙂

      • Oudekki ütles:

        Mh, teisel emal oli ka ju reaktsioon, et “kaitsen oma last”. Sellepärast ongi sellised üldised reeglid head, et muidugi, kui su laps nutab, siis sa kaitsed teda ja ei mõtle loovatele lahendustele. Siis on hea, kui on mingi käitumisstiil varnast võtta, nii et mõtlema ei peaks (ja sellepärast raamatud ja blogisabatargutamised on tegelikult head).

        Ma arvan ka, et ei ole vaja lastel lasta üksteiselt asju ära kiskuda ja küsimus “kas sul teist autot ei ole” on jabur. Teinekord ütle, “Nummik mul siin natuke mängib, aga pärast võib saada”, kuna sa ise ka ütled, et ta üle 15 minuti ei mängi; kõik seesama, mida Mari-Ly juba ütles.

        Ah jaa, mis puutub veel jagamisse, siis ma olen seda küll tähele pannud, et kahesed lapsed suudavad tajuda teiste emotsioone. Seega, kui millegi andmine teeb kellegi õnnelikuks, siis nad suudavad anda ka. Tee nii, et jagamine oleks üks tore erisorti mäng. See muidugi eeldab tõesti koostööd teistel vanematelt, aga kui sa juba neid tarku kasvatusteooriaid uurid, siis seal on ilmselt mingi soovitus ka, kuidas teiste laste vanemaid kasvatada.

        Aga üldiselt Gianni Rodaril on selle jagamise kohta üks hea lugu: http://www.letterazione.it/estratti/luomocherubavailcolosseo/ (eesti keeles ka olemas, raamatus “Telefonijutud”, Mees, kes tahtis Colosseumi varastada vms pealkirjaga).

      • katu ütles:

        Hea lugu. Muide, kas oled lugenud Rodari juttu bandiit karust?

        Eks vaatame, kuhu see jagamise teema jòuab Nummikuga, aga ma ise tagasihoidlikult arvaks, et me oleme òigel teel. Ma ei sunni teda jagama, kui ta ei taha, aga seda òpetan kyll tuima jàrjekindlusega, et kui ta teistelt midagi tahab, siis peab ilusti kysima ning vastust (ykskòik milline see on) aktsepteerima. Vahel toimib vahetamise teema ka, tyypiliselt nt kui tahab kellegi jalgratast nàppida, siis annab enda oma vastu. Kusjuures kui Nummik sobivas tujus on, siis natuke juba jagab ka tàitsa ise.

  5. Manjana ütles:

    mu laps on küll juba teismeline, aga tema titeajal küll võeti tallinna mänguväljakule omi asju kaasa, seal ju pole mänguväljaku omi asju nagu näiteks ma helsinki mänguväljakutel nägin. mingi jaotamise probleem meil vist oli, aga mu laps on alati kuidagi vabatahtlikult oma asjade suhtes suht lahke olnud, ma ei mäleta, et ma oleks midagi väga õpetanud, ma ise olen pigem kadetapoolne 😛
    ikka tuli ette et mängiti teise lapse asjadega … kui oli teise luba. eestis pole röökivaid tittesid kunagi kõrgelt hinnatud. kui mingi titt võõrast kraami tahab ja sealjuures veel röökima hakkab, vabandab ikka selle röökiva tite emme ja üritab last vaigistada. eestis on selline vaikivate inimeste kultuur 🙂

  6. Marmelaad ütles:

    uh mul tulid selle jagamise jutu peale külmavärinad (ma parem ei valgusta mis suhtes).
    igatahes. kui MINA titt olin, siis olin ma oma asjade peale nii armukade, et kui ema minu elusuuruses tittnuku õrritamiseks ENDA sülle võttis, siis lajatasin selle vihaga vastu maad, niiet tollel silmad peast kukkusid. ja see oli kõigest ema, kes minu kanni katsus.

    aga praegu. olen ma väga lahke ja jagan peaaegu kõiki asju, mida mul topelt on :))

    p.s. sa oled õigel teel. tubli Nummik!

  7. Krista Kõiv ütles:

    Nagu ikka nende asjadega, et kui on kodus juba valik, siis ei ole ühtegi kindalt teooriat :). Meie mänguväljakutega on nii, et oleneb kuidas sinna satutakse. Kui sa elad kortermajas ja ühisel mänguväljakul ongi sinu ainuke liivakast, siis sa võtad ju ka oma ämbri kaasa. Kui sa muuseas kuskil linnas aega parajaks teed, siis jah ei ole sul kotis kühvleid ja liivavorme. Me nüüd pole ammu käinud, aga mõned aastad tagasi oli kadriorus liivakastis ikkagi kellegi asjad pilla-palla ja siis erinevad lapsed mängisid nendega ja kui omanik tahtis neid, siis ikka omanik võttis ja mängis ise.

    Mis aga jagamisse ja kasvatusse puutub, siis ma lähen kohe seest närvi kui ma näen, et lapselt nõutakse midagi, millest ta praegu aru ei saa ja aastakese pärast on see asi nagunii möödas. Alustades asjade suhu toppimisest a la 8 kuuselt…ja siis emad veel arvavad, aaa nüüd kui ma olen 5 kuud järjekindlalt teda keelanud, nüüd ta sai aru 🙂 Lihtsalt need asjad, mis on ohtlikud suhu toppida, need tuleb ära korjata enne kui laps märkab.
    Meie peres jagamisega on nii ja naa…keskmisele lapsele ma pigem räägin ka teiste kuuldes, et ta ei pea andma kõiki oma asju ära kui ta ei taha, sest ta on meil eriti lahke loomuga. (ükskord andis ära kogu oma kogutud raha, sest siis saab ju teine omale 2 monster high nukku osta) Samas enne külaliste tulekut peidame ära kõik kolmanda lapse asjad, sest tema kardab hirmsasti, et keegi tema asja katki teeb ja siis on parem kui keegi nendega ei mängiks. Õed aga võivad vabalt tema asjadega mängida. Kasvatame ju kõiki ühte moodi, ainult et iseloom on neil erinev

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: