Teine Itaalia

Pàriselu. Ei mingit pàikeselist Toskaanat ja maagilist Veneetsiat.

Alandlikkuse òppetund

&emdash; detsember 3, 2012

Mul on Francavillas uus sòbranna: proua K. Inglismaalt.
Proua K Itaalia-elu on kestnud pisut yle aasta ja olnud vòrdlemisi tragikoomiline. Nelja lapse emana hàmmastab K-d kòige rohkem see, et itaallased TEDA tànaval peatavad, et manitseda “teie laps tahab juua” vòi òpetada “pange palun lapsele myts pàhe”
Yhtlasi on K-l majanaabrid, kes temaga muidu eriti seltskondlikud ei ole, aga selle eest on kàinud koputamas, kui lapsed liiga kàrarikkalt màngivad. Itaalias?! Ma elan kortermajas ja kuulen kolm maja edasi, kuidas yks Itaalia laps iga jumalast ònnistatud pàev kriiskab nagu metsloom. Rààkimata nendest kolmest vahepealsest majast, kus samuti itaalia lapsed ja nende emad kriiskavad. Ja nyyd sedasi ahistavad K-d, kelle neli last vanuses 2-6 istuvad sòògilauas reas, rààgivad vaikselt kahes keeles juttu ning sòòvad noa ja kahvliga!
Ykspàev aga làheb K baari kohvile ja tema majast keegi proua sealsamas. ”Buongiorno!” Ohjeebus, kuidas proua K làks elevusse! Mòelda vaid, naaber rààgib minuga! ”Buongiorno,” teatas K reipalt vastu ja sàttis end juba leti najale valmis, et juttu ajada. ”Teie lapsed,” osutab naaber peaga K ròdu suunas, ”nutavad. Si sente.” See olla kyll tulnud justkui àmbritàis kylma vett.

Millest ma aga tegelikult kirjutada tahtsin, oli see, et yhel reede òhtul oli mul K juurde asja. Pògusast asjatoimetusest sundis reedeòhtune drink K kòògis ning kui ma ykskord end Nummikuga koju minema asutasin, jàime vàlisukse peale veel pikalt lobisema. Kuna K tahab hirmsasti harjutada, siis lobisesime itaalia keeles. Yks teema viis teiseni ja kokkuvòttes leidsime, et meie Itaalia-kogemus on vàhemalt yhes asjas tàpselt samasugune. Teie seal, kes te nyyd Itaalia idylli ootate, jàtke alljàrgnev vahele.
Enne Itaaliasse kolimist pead end justkui lugupidamist vààrivaks kodanikuks. Ylikoolis kàinud. Maailmanimega ettevòtetes karjààri teinud. Igasugu konkursse kinni pannud. Eesmàrke tàitnud. Reisinud. Tàhtsate ja rikastega sòbrustanud. Vòrdlemisi enesekindel yhesònaga. No igal naisel leidub probleeme a la peff on lottis ja nii edasi, aga yldiselt ikkagi tead oma kohta maailmas.
Vot ja siis maandud Abruzzos. Sòpru-tuttavaid ei ole, nii et esimesed kokkupuuted kohalikega tekivad teenindussituatsioonides, liikluses, naabritega jne.
Paned tàhele kahte asja. Esiteks kohalike seas ei leidu inimest, kes justkui sympaatne tunduks vòi mòttelaadilt sobiks. Enamus inimesi on vòrdlemisi agressiivse ja harimatu kàitumislaadiga maakad, kes isegi itaalia keelt korralikult ei rààgi (vòòrkeelte oskamist oodata on puhas ulme), suitsetavad laste mànguvàljakul, ei korista oma koerte sitta tànavalt, lòòvad oma vòsukesi lahtise kàega ja annavad neile – oh dear! – suhkrut ning yldiselt on sallimatud kòige suhtes, mis on ”teistmoodi”. Imelikult kàivad riides ka, kusjuures.
Teiseks needsamad maakad, kellest sa ilmselgelt oled sada korda erudeeritum/reisinum/ /edukam/treenituma peffiga jne kàituvad sinuga uskumatult ebaviisakalt. Kas ignoreerivad tàielikult vòi annavad vàga-vàga selgelt mòista, et sa oled b-kategooria kodanik. Nàiteks poes/baaris sind ei teretata. Lòuna-Itaalias elava expati klassika on see, et seisad jàrjekorra àra, juba oled leti ààres ja – midahekki – siseneb keegi proua, kablutab sinust yle nagu kàrbsesitast ja asub oma tellimust esitama. Poodnik ei tee ka ytlemagi, et vaat see vàlismaa provva oli tegelikult enne siin. Kusjuures sa vòid olla seal poes juba kaheksa korda kàinud.

Alguses oled justkui nòutu. Mis mul viga on?  Mida ma valesti teen? Miks nad minuga nii tigedad on? Ma olen ju ometigi nii erudeeritud/reisinud/edukas/treenitud peffiga maailmakodanik, kes on igale poole teretulnud!
Kuude ja aastate mòòdudes tutvud mòne viisaka inimesega, elad pisut sisse ka ja hakkad mòistma, et Abruzzo elanikkond on enamuses working class. Peamised tòòandjad on siin pòllumajandus, vàikesed sinikraelised perefirmad (baar, pesumaja, pudupood) ja avalik sektor. Siin on niivòrd vàhe selliseid institutsioone vòi firmasid, mis vajaksid ylikoolis kàinud, vòòrkeeli rààkivat, misiganes ajutegevust eeldavat ametit kòrgel tasemel oskavat inimest, et pòhimòtteliselt neid inimesi ei ole siin. Abruzzo populatsioon on valdavalt madala vòi keskmise haridustasemega, madala vòi keskmise sissetulekuga, manuaalseid tòid tegevad inimesed, kes kàituvad nii nagu taolisele kirjeldusele vastav inimene ikka kàitub, kui oma territooriumil veidrikku vàlismaalast kohtab.

See teadmine kohalike kàitumist eriti ei muuda, kyll aga on Abruzzos elamine olnud vàga kasulik alandlikkuse òppetund. Selles mòttes, et kui oled end vààrtustanud nàiteks tòò/hariduse vòi muu vàlise atribuutika làbi, siis taoline kogemus suunab sind mòtlema sellele, mis enda sees head ja vààrtuslikku on. Paneb pàris tòsiselt vààrtustele mòtlema. K-ga seda pole juhtunud, aga mina hakkasin mediteerima ja budistlikku kirjandust lugema. Tòsi ta on, et nelja lapse kòrvalt vist eriti ei jòua mediteerida ja budismist huvituda.

Kogu see jutuajamine – lisaks pògus rànt kohaliku koolisysteemi ja lasteaedade tagurlikkuse teemal – toimus K esikus, itaalia keeles ja valju hààlega. Note to self: peaks K-lt uurima, kuidas majanaabritega viimasel ajal làheb 🙂


11 responses to “Alandlikkuse òppetund

  1. illustr. ütles:

    seda, et baaris/poes oled nähtamatu ja sinust kui tühjast kohast mööda vuhisetakse (või isegi otsa jalutatakse!) juhtub ka põhjas. ja mitte vähe. oma uuele sõbrannale veel seletasin seda nähtust muigega nii, et mida ilusam sa oled, seda õelamad su vastu ollakse, hahhahaha >:D (naljaga, ikka naljaga)

  2. Oudekki ütles:

    Ja te siis kannatate selle möödavuhisemise välja ? Kuhu see jäi, et “proua, halloo, mina olin siin kõigepealt” ja kerge loeng takkapihta? Päriselt, see on igal pool nii, et kui sinus on see, et sa lased endast mööda vuhiseda, siis inimesed vuhisevadki. Veel, ma olen tähele pannud, et tegelikult itaallased väärtustavad kultuuritundlikust, selles mõttes, et kui sa tsiteerid peast kohalikku pop-muusikat, sekka natukene Dantet, mõnda kohalikku kirjandusimet ja kommenteerid väikest detaili oma elukoha ajaloost (ja küsid näiteks midagi täpsemat) ja kasutad laialdast sõnavara (isegi kui grammatiliselt ei ole päris korras), siis oledki vastu võetud… Sitsiilias kah leidsin parimaid vestluspartnereid just ajalooliste detailide kommenteerimisega ja täpsustuste küsimisega.

    Aga üldiselt, seda asja lugedes on mul hea meel, et ma Bolognas maandusin. Nad siin räägivad mõnikord võõrkeeli isegi (ma esimesel aastal pidin valetama, et ma ei oska inglise keelt), aga ma olen ka tehasetöölistega klaasi grappa juures Sartori viimasest raamatust vestelnud 😀

    • katu ütles:

      Yldiselt saan su mòttest aru ja nòustun, et toimib, aga jàrjekorras trygijaga ja kui ise veel umbkeelne oled, siis Dantest eriti abi pole. A muidu selguse huvides tàpustan minagi, et enam minust keegi ette ei trygi ja mòòda ei vuhise, sest ma hakkan pòhimòttesliselt kaagutama (naeratuse saatel, mòistagi) 🙂

  3. Ingrid ütles:

    Mina minetasin eestlaslikku vakka olemise esimesel Itaalia aastal. Ei kahetse. Kasutan edukalt ka Eestis. Erinevalt Oudekkist ma loengut ei pea, aga kasutan enda õiguste meeldetuletamiseks alati naeratust.

  4. RehaRohus ütles:

    Pean ütlema, et provva K elu Itaalijamaal meenutab mulle väga mu oma pooleaastast eluetappi Mustamäel: ma ei saanud vist kordagi lapsega nii väljas käia, et keegi õpetussõnu lugema poleks tulnud. Vahe oli ainult selles, et midagi pahatahtlikku ei öeldud, jagati lihtsalt elutarkust a la ära pane oma last liiga vara lasteaeda jne. Ma ei saanudki aru, kas tegemist oli piirkonna eripäraga (Mustamäe – pensionäride pealinn!) või olin ma lihtsalt sellise näoga, et mind hirmsasti huvitab, mida võhivõõrad möödakäijad lastekasvatamisest arvavad.

  5. Sirkus ütles:

    Eks igal pool on igasuguseid inimesi. Nii pòhjas kui lòunas. Ollakse jahedad kùll vàlismaalastega, kui itaallastega. Vahejuhtumeid oleks palju pajatada. Soovituseks kòigile, leidke need asjad, kohad ja inimesed, kes/mis meeldivad ja kyll enesekindlus ka taastub.

    • katu ütles:

      Vat ei teagi, kas ma tòlkisin valesti vòi mis. Aga tàpsustuseks, et K-ga vesteldes kasutasime vàljendit “humility”. “being humble” ei ole pàris sama asi, mis enesekindluse puudumine. Vòib vabalt olla nii enesekindel kui ka “humble”. Kyll aga ei saa olla enesekeskne ja humble. Kui need kaks graafikule panna, siis humility kasvades enesekesksus kahaneb. Humility on pigem selline hingeseisund, et sa oled tànulik teatud vòimaluste ja kogemuste eest. Hindad rohkem hàid inimsuhteid. Ei arva, et oled self made man ja et elus on kòik saavutatav, kui pealehakkamist on. Sest sa oled kogenud, et maailm on suurem kui sina ja on asju, mis toimuvad sinu tahtest sòltumata ning sa justkui aktsepteerid seda, et sa oled tilgakene suures meres. Midagi sinnakanti yhesònaga.

  6. Hedvig ütles:

    Mõnikord on elu Prantsusmaal siiski tore. Siin on nii, et kui ise kaagutama ei pista, siis mõni prantslasest tädike teeb puhtast kodanikukohusest selle sinu eest ära. Täna oli täpselt selline olukord. Ootan mina käruga liftijärjekorras, tulevad kaks beenemat sorti tädikest. kofrikesed näpus, ja tuhisevad minust mööda. Ilmselgelt mina enam lifti peale ei mahu. Ja olekski pidanud järgmist korda ootama, kui Prantsuse Tädike poleks pistnud kisama, et daam lapsega tuleb enne peale lasta, ise mind põhimõtteliselt koos käruga lifti tõstes. Sellistel hetkedel olen ma neile väga tänulik, tuleb öelda.

    • katu ütles:

      ei, tòe huvides tuleb òelda, et tàna kukkus mul poes kaks asja maha ja kuni ma esimest vasakul yles korjasin, siis paremal làhenes keegi sinjoor ja ulatas selle teise mahakukkunud asja. pàris nummi ju tegelikult.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: